Ristiema kingitus

Pärast Põhjasõda läksid Eesti- ja Liivimaa Vene võimu alla. Proua Aurora  Maria von Königsmarkil oli ristitütar, 1717. aastal sündinud Aurora von Fick. Lapsukese isa Heinrich Claus von Fick aga oli selleks ajaks tähtis Vene riigimees ja otsis kohta, kus rajada näidisasumit. Tema suur plaan, ühtlasi imperaator Peeter I-lt saadud ülesanne oli luua Venemaast euroopalik riik. Osa Ficki plaanist oligi luua kusagil selline euroopalik ja edukas elukorraldus, praktiline näidis, mille võiksid kõik Venemaa juhid ja maaomanikud eeskujuks võtta.

Aurora von Königsmarkil oli Fickile hea soovitus – tema vanaisa Hermann von Wrangelli maad ehk Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkond. Fick küsis ja Peeter I annetaski talle 1720. aastal need valdused. Siin elanud vanad aadliperekonnad olla välja tõstetud. Samas pole mingeid andmeid, kes need olla olnud. Rootsiaja lõpul ju mõisad riigistati, kuni Venemaale üleminekuni kuulusid nad Rootsi riigile.

Herr Fick Hamburgist

Heinrich Claus Fick, esialgu ilma „von”-ita, sest ta polnud aadlik, ristiti 3. novembri 1678, sünniaeg pole kirjas. Põhjasõja algul, 1700. aastal, suundus ta 21–22-aastase noormehena sõtta, Liivimaale. 1704. aastal abiellus ta Helena Krusega. Fick oli Holstein-Gottorpi hertsogi salanõunik, Saksamaal Kieli lähedal Eckernförde linnapea. Sellele ametile pühendus ta kogu oma energiaga, ta ise kirjutab, et siin omandas ta põhjalikud valitsemisoskused. Kui Eckernförde sõjas taanlaste kätte langes, lahkus Fick Rootsi, 1715. aastal aga kutsus Peeter I ta oma teenistusse.

Nüüd sai Fickist spioon. Aasta jooksul õnnestus tal Rootsis valmistada koopiad sadadest Rootsi riigidokumentidest, mille ta koos naisega, paberid isegi naise seelikute alla peidetud, salaja Venemaale viis. Eesmärk oli õilis; kes ei tahaks praegugi, et Venemaa euroopalik riik oleks. Fick tahtis ka. Dokumendid pidi aitama Peeter I-l Rootsi eeskujul riigi juhtimise süsteemi üles ehitada, luua ministeeriumid (toona – kolleegiumid). Riigiaadlisse võeti Fick 1717. aastal, sealt peale on tema nimes „von“, tiitliks oli tal kammernõunik. 1726. aastal sai Fick ise kommertskolleegiumi viitsepresidendiks (kaubandusministeeriumi aseminister).

Riigi arendamisel huvitus Fick vist küll kõigist erinevatest teemadest, alates noorte harimisest kuni tolli, politsei, posti- ja transpordioludeni. Ta soovitas luua teaduste akadeemia, ta korraldas Saksamaalt käsitööliste Venemaale asustamist.

Viie tütre isa

Heinrich ja Helene von Fickil oli viis tütart, seetõttu pole nende perekonnanimi edasi läinud, ei tea, kas nad olid seepärast ka kurvad või kas prouale tehti etteheiteid. Vanim tütar Sophie Elisabeth (1705–1760) oli abielus Wilhelm von Schulzega. Mees oli riiginõunik ja senatisekretär, saadeti koos Fickiga 1731. aastal Siberisse, kus ta kahe aasta pärast suri. Sophie päris Võisiku, Soosaare ja Süsivere mõisad. Sophie tütre Helene von Schulze (1722–1783) isa oli perekonna pärimuse järgi Peeter I ja tema järeltulija oli „keisri hull“ Timotheus Eberhard von Bock.

Teine tütar Beata Regina (1708–1785) abiellus 1730. aastal Erich Johann von Vietinghoffiga (1699–1761), kes tegi koos äiaga ka Siberisse küüditamise kaasa. Nemad pärisid Adavere mõisa ja on maetud perekonnakalmistul Adavere lähistel Kalme külas. Lagunenud kabelil on veel näha aastaarv 1777.

Kolmas tütar Maria Friederike (1711–1781) abiellus kammerhärra Otto Reinhold Zoege von Mannteuffeliga (1701–1749). Seegi väimees tegi äiaga Siberisse küüditamise kaasa. Mannteuffelitele kuulusid Eistvere, Polli ja Vaiküla mõisad, elati põhiliselt Vaikülas.

Neljas tütar Aurora (1717–1769) abiellus 1746. aastal Woldemar Johann von Lauw’ga (1712–1786) ning päris Vana-Põltsamaa ja Pajusi mõisad.

Pesamuna Christina (1722–1788) abiellus 1746. aastal Jakob Heinrich von Lilienfeldiga (1716–1785), nemad pärisid Uue-Põltsamaa ja Kaavere mõisad.

Valitsejannade võimuses           

Pärast Peeter I surma Heinrich von Ficki tähtsus vähenes. Katariina I arusaam pärimisõigusest erines Peetri omast ja ta andis osa maid (lossi ja Adavere mõisa maad) Wolmar Wrangeli ja Kristina tütre Aurora Polydora Oginska väimehele krahv Dückerile, kellelt Fick tohtis need tagasi osta. Samal ajal ilmusid Pajusisse Bibikovid ja Lustiverre, Tapikule ning Kuristale Wolffid.

Kuid ikkagi polnud teenekale riigimehele antud Põltsamaad arendada. Fick oli üks nendest meestest, kes järgmisele keisrinnale, Anna Ivanovnale troonile asumisel tingimusi esitasid. Mäletate, õppisime koolis – konditsioonid, mille Anna Ivanovna rahva ees puruks tõmbas. Umbes nii: Kas sina, Vene rahvas, tahad tõesti, et aadlikud sinu isevalitseja võimu piiravad? – Ei, emake-tsaarinna! Vene rahvas sellist asja ei taha! – Noh, hästi, siis ma oma võimu piirata ei lase. See oli aadlike vandenõu, saadame nad õige Siberisse!

Aadlimeeste mõte oli saavutada Venemaal konstitutsiooniline monarhia, kuid nad saavutasid Siberi – üheksaks aastaks, järgmise keisrinna võimuletulekuni. Heinrich von Fick oli Jakuutias, kirjutas sealtki artikleid jakuutide õigusetust olukorrast.

Veel mõned aastad Jelizaveta Petrovna valitsemise ajal õnnestus Fickil elada Põltsamaal. 1750. aastal ta suri. Kirjutatakse, et veetõve ja alkoholi koostoimesse. Tänulik Hamburgi rahvas olla oma kodulinna kuulsale pojale saatnud suures koguses vahuveini, mis vanahärrale üliväga maitses. 72 eluaastat ja mitmekesine tegudepagas. Fickist jäi järele suurepärane, väärtuslik raamatukogu ja hindamatu arhiiv, suured rikkused ja viis tütart.

Luud-kondid kadunud

Heinrich von Fick maeti Põltsamaa kiriku edelaküljel asunud kabelisse. Küllap maeti sinna ka abikaasa. Kabeli seinad kiriku küljel olnud kivist, lagi võlvitud, põrand punastest tellistest. Luugi kaudu sai laskuda samuti võlvitud laega hauakambrisse. Uks kabelisse viis kirikust. Sama ukseava kaudu käiakse praegu kõrvalhoonesse (katlamajja). Koos kirikuga põles viimases sõjas kabeli katus, aastate jooksul purunes ilmastiku mõjul ka kabeli lagi ning langes sisse. Surnute luud olid ära viidud ja ümber maetud juba Eesti Vabariigi algusaastatel, kahjuks pole teada, kuhu. Kabeli müürid lammutati 1958. aastal, kui algas kiriku katlamaja ehitamine. Alles on hoitud Ficki kirstumanused, neid saab muuseumis näha, kui uus püsinäitus avatud saab.

Väimehed jagasid äia ideaale ja jätkasid tema tööd. Ja siis 18. sajandi teisel poolel algas Põltsamaa õitseaeg. Eks see olnudki valgustussajand, filosoofiline, humanistlik sajand, mil väärtustati haridust ja teadust, vabadust ja arengut. Usuti inimese võimesse kõike maailmas teada ja mõista, arukalt ja õnnelikult elama õppida, armastada oma ligimesi nagu iseennast.

Selle loo andmed pärinevad peamiselt Werner Preussi saksakeelsest raamatust „Jakob Heinrich von Lilienfeld“ ja „Deutschbaltisches biographisches Lexikonist“ (autori tõlked).

Koostaja: Rutt Tänav

Põltsamaa jõe kaldal, kohe gümnaasiumi kõrval seisab pargi servas vana uhke maja – Uue-Põltsamaa mõisa härrastemaja. „Uue-“ selle nime ees viib meid aastasse 1750, siis jagati Põltsamaa lossile kuulunud maad nii, et jõe paremkaldale jäi Vana- ja vasakkaldale sai Uue-Põltsamaa mõis, saksakeelsed nimed vastavalt Schloß-Oberpahlen ja Neu-Oberpahlen. Enne jagamist kuulusid kolm kihelkonda – Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani – kõik Heinrich Claus von Fickile, Peeter I riiginõunikule. 1750. aastal aga Fick suri ning maad jagati tema viie tütre vahel. Sophie Elisabeth sai Võisiku, Maria Friederike Eistvere, Beata Regina Adavere, Aurora Vana-Põltsamaa ning Christina Uue-Põltsamaa.

Pere noorim tütar Christina oli 1746. aastal abiellunud Viru-Nigula kihelkonna Andja mõisast pärit noormehe Jakob Heinrich von Lilienfeldiga. Kui 30-aastast ja juba väga mitmekesise elukogemusega inimest noormeheks võib nimetada.

Lilienfeldid olid algselt pärit Rootsist, nime Lilliefelt oli Lars Larsson Modularile andnud kuninganna Kristiina 1650. aastal seoses Rootsi aadlimatriklisse kandmisega. Saksakeelne nimi kanti 1746. aastal Eestimaa aadlimatriklisse. Andja mõisas Viru-Nigula kihelkonnas olid sündinud kokku neli venda ja üks õde Lilienfelde. Kaks venda langesid sõjas, kuid Carl Gustav ning Jakob Heinrich tegid karjääri Venemaa valitsejannade Anna Ivanovna ja Anna Leopoldovna (Anna von Braunschweig) õukondades.

Jelizaveta Petrovna (keisrinna Eliisabeti) troonipärija Holstein-Gottorpi hertsog Karl Peter Ulrich, tulevane Peeter III, nimetas Lilienfeldi oma ehk Holstein-Gottorpi riiginõunikuks ning seejärel salajaseks saatkonnanõunikuks. Carl Gustavi abikaasa intriigide tõttu tabas aga vendi Jelizaveta Petrovna karm kättemaks. Vanem vend hukkus pagendatuna Jakutskis, noorem kutsuti 1743. aastal Pariisi-saatkonnast tagasi ning anti valida, kas pagendus Hiiumaal või sõjavägi. Jakob Heinrich valis pagenduse.

Varsti, 1746. aastal, abiellus Jakob Heinrich Põltsamaa lossihärra Heinrich von Ficki noorima tütre Christinaga ning nelja aasta pärast sai temast Uue-Põltsamaa ja Kaavere mõisa omanik ning siin veetis ta pea kogu ülejäänud elu, ligi 40 aastat. Ta osales Põltsamaa industrialiseerimises ja asustamises lõppkokkuvõttes isegi edukamalt kui lossiomanikust kälimees Lauw. Erinevalt Lauw’st ei läinud tema ärid pankrotti ning ka tema perekonnanime kandjad jäid Põltsamaale kuni 1939. aastani.

August Wilhelm Hupel on kirjutanud: Jõe teisel kaldal lossi vastas asub Uue-Põltsamaa mõis, mille nüüdne omanik, härra salajane saatkonnanõunik von Lilienfeld kivihoonetega väga toredasti välja on ehitanud.
Juhan Maiste kirjutab häärberi kohta nii: Uue-Põltsamaa härrastemaja on ühekorruseline, barokselt nõgusa poolkelpkatuse ja tihedalt pilastritega liigendatud fassaadidega ehitis. Saal on kaunistatud 18. sajandile iseloomulikult – puitraamistuses tahvlite, peenelõikelise hammaskarniisi, kanneleeritud friisiga. Saali nurkadesse on paigutatud valgetest kahlitest ampiirstiilis ahjud.

Wilhelm Stavenhagen kirjeldab kogumikus „Album Baltischen Ansichten” Uue-Põltsamaad: Ilusad aiad, alleed ja saar jõe keskel – missuguseid varjulisi radu, pärnade sõõre, meeldivaid puhkekohti, orvasid, haljaid lehtlaid, läbipaistmatuid tihnikuid ja muid huvitavusi see pakkus. Kõikjal lõikus läiklevaid ojasid ja tiike sesse maastikku, mis oli tervikuks ühendatud kaarsildade abil – muutsid kogu selle paikkonna ööbikute eluasemeks.

Uue-Põltsamaa maadel jõe vasakkaldal tekkis käsitööliste asula ehk Hakelwerk, see algas Suure silla juures vesiveskiga ning kulges üle praeguse Roosisaare edasi piki Jõgeva maanteed. Mõisa tootmishooned paiknesid häärberist rohkem ülesvoolu. Lisaks tavapärasele mõisatoodangule tehti siin nisujahust puudrit. Kui aga Torma kirikhärra Johann Georg Eisen von Schwartzenberg õpetas puudrit hoopis kartulitärklisest valmistama, langesid tootmiskulud ja äri hakkas eriti hästi minema.

J. H. von Lilienfeld sai hästi hakkama oma mõisaga, ta oli major ning salanõunik, kuid kas tundis ta puudust õukonnaelust Peterburis, saatkonnaelust Pariisis? Kas ta tahtnuks olla riigiasjade otsustamise juures? Kindlasti tundis ta vastutust riigi heakäekäigu pärast, see vastutustunne oli Põltsamaal lausa traditsioon. Lilienfeldi äi, Heinrich Claus von Fick tahtis meie kolmest kihelkonnast luua näidisasumi, mille Venemaa valitsejad saaksid kogu impeeriumi arendamisel eeskujuks võtta. Tsaar Peetri varajane surm ning Katariina I trooniletõus ei lasknud Fickil oma plaane teostada, hiljem saatis Anna Ivanovna ta lausa Siberisse, kus humanistlik ja edumeelne mees asus jakuutide saatuse kergendamise nimel tegutsema. Väimehed jätkasid äia tööd nii Põltsamaa arendamisel kui maailma parandamisel. Hiljem on ju vastutusekoorma oma riigi paremaks muutmise eest oma kanda võtnud ka Ficki vanima tütre Sophie ning Peeter I järeltulija, nende ühine tütretütrepoeg, Võisiku omanik Timotheus Eberhard von Bock, kuulus Keisri hull. Perekonnaviga see vastutusevõtmine.

Lilienfeldi ja tema kälimehest lossiomaniku Woldemar Johann von Lauw ajal sai Põltsamaast Liivimaa suurim majanduskeskus Riia järel, vaid Räpina paberivabrik oli veel nimetamist väärt, nagu kirjutatakse. Põltsamaast sai ka kultuuri ning rahvavalgustuse keskus, siin elasid pastor August Wilhelm Hupel ja doktor Peter Ernst Wilde, tihedalt suheldi Rutikvere mõisnike von Pistohlkorside perega. Iga mees andis oma panuse riigi ja kohaliku maarahva heaks.

Jakob Heinrich von Lilienfeld oli filosoof, näitekirjanik ja juhuluuletaja. Tema sulest pärineb esimene Liivimaa komöödia – naljamäng „Uusaastasoov“ (Der Neujahrs-Wunsch) ilmus 1758. aastal. Selles näidendis on tegelasteks Liivimaa aadlikud ühes nukras Liivimaa mõisas nimega Sorgental ehk eesti keeles Mureorg. Nad on tülpinud oma igapäevaaskeldustest ja neid muserdab bürokraatia, harimatud naabrid pole mitte see seltskond, kellega neil oleks huvitav aega veeta, kultuursemad keskkonnad aga on kaugel. Kuid siis saabub aastavahetuseks koju perepoeg ja pärast mõningaid lõbusaid sekeldusi saavad kõik aru, kuidas oma elu paremini korraldada. Soe süda ja rõõmus meel ning omasuguste inimeste seltskond – see on elus kõige olulisem. Elame vaid korra ja kahju oleks seda elu tühja töö, asjatute tülide ja nääkluste peale ära kulutada.

Kindlasti aitab Lilienfeldi näidend meil mõista, mismoodi elati 18. sajandi keskel nii Põltsamaal kui ka mujal ümbruskonnas. Lilienfeldi satiiriliste näidendite ja mõne filosoofilise traktaadi tekstid on meie muuseumis olemas, sealt ka teadmine, mida ta maailma asjadest arvas. Teoses „Uus riigiehitus“ (Neues Staats-Gebäude) pakkus ta ühena esimestest autoritest välja idee, et Euroopa riigid võiksid ühineda. Ühinemise põhieesmärgiks oleks sõdade ärahoidmine, tüliküsimused lahendataks üle-euroopalises kohtus. Mõistusega inimesed suudavad ju omavahel vesteldes kõiki rahuldava tulemuseni jõuda. Eks 18. sajand oli selline mõistuse võidukäiku uskumise sajand.Jakob Heinrich von Lilienfeld oli filosoof, näitekirjanik ja juhuluuletaja. Tema sulest pärineb esimene Liivimaa komöödia – naljamäng „Uusaastasoov“ (Der Neujahrs-Wunsch) ilmus 1758. aastal. Selles näidendis on tegelasteks Liivimaa aadlikud ühes nukras Liivimaa mõisas nimega Sorgental ehk eesti keeles Mureorg. Nad on tülpinud oma igapäevaaskeldustest ja neid muserdab bürokraatia, harimatud naabrid pole mitte see seltskond, kellega neil oleks huvitav aega veeta, kultuursemad keskkonnad aga on kaugel. Kuid siis saabub aastavahetuseks koju perepoeg ja pärast mõningaid lõbusaid sekeldusi saavad kõik aru, kuidas oma elu paremini korraldada. Soe süda ja rõõmus meel ning omasuguste inimeste seltskond – see on elus kõige olulisem. Elame vaid korra ja kahju oleks seda elu tühja töö, asjatute tülide ja nääkluste peale ära kulutada.

Sõda pole õiglus, kirjutab Lilienfeld, sõjavõit sõltub õnnest. Iga sõja lõpus peetakse rahukongress – võiks siis ju sõja vahele jätta ja kohe kongressi pidada. Kutsutagu kokku kristlike valitsejate kongress, kes sõlmivad üldise rahukokkuleppe. Euroopas moodustatagu rahvuste tribunal, millesse kuulugu 69 isikut, kelle otsusele ka kõik valitsejad vabatahtlikult alluvad nagu on kirikukontsiil paavsti juures. Ülalpidamiskulud jaotatagu riikide vahel vastavalt nende suurusele ja võimsusele, koostatagu rahvusvaheline seadusteraamat. Kui mõni riik aga rahvuste tribunali otsust eirab, siis püütagu teda kõigepealt veenda, aga lõpuks, kui ikka mõistuse häält kuulda ei võeta, võib jõudu kasutada, sest Lilienfeldi plaan näeb ette ka ühendarmee moodustamist.

Oma „Uue riigiehituse“ tõttu on Jakob Heinrich von Lilienfeld arvatud ühise Euroopa idee kujundajate hulka koos Dante, Kanti, Leibnizi ja paljude teistega – tema kohta on artikkel Brüsselis 2006. a koostatud raamatus „Europe – giving shape to an idea“. See on veel üks teos, mida Eestis eriti palju olla ei saa, kuid meil on. Pealkirja võiks eesti keelde tõlkida: „Euroopa – idee võtab kuju“.

Lilienfeld mõtiskles ka selle üle, kuidas talupoegi pärisorjusest vabastada ning kuidas kogu Liivimaad peaks arendama, neist teemadest räägivad tema traktaadid „Über das Eigenthum und die Freiheit der Bauern” ja „Ein Plan Livlands Glück zu befordern“. Peeter III pooleaastase valitsemise jooksul 1762. a alustati Venemaal liberaalseid reforme, milles tema salanõuniku Lilienfeldi mõju on täiesti võimalik. Kuid pärisorjuse kaotamist katsetama kutsus Katariina II Torma kirikuõpetaja Johann Georg Eisen von Schwartzenbergi. Katsetus oli Venemaa jaoks siiski liiga varajane ning kukutati läbi, Eisen naasis Tormasse. Tulevikuinimeste (meie) jaoks on ta oma kirjapandud elukogemuse ja arvamused kapsliga 1766. aastal Torma kiriku torni paigutanud, kukest allpool paiknevasse munasse, nagu kirikutes ikka tehakse. Ka Eisen, kui anda ta nimi lühimal kujul, suhtles Lilienfeldiga, kindlasti vahetasid nad oma kogemusi ja arvamusi pärisorjuse kaotamise vajaduse ja võimaluste üle.

Lilienfeldi ennast kasutas prototüübina üks teine näitekirjanik – Jacob Michael Reinhold Lenz. On selline näidend 18. sajandist pealkirjaga „Koduõpetaja ehk erakasvatuse eelised“. Teater Vanemuine mängis seda 1980. aastatel. Selles näidendis on üks tegelane Salanõunik von Berg ja tema suhu on pandud Lilienfeldi mõtted. Samas näidendis on Hupeli arvamused antud koolmeister Wenzeslausile väljaütlemiseks, näidendi tekst on ära trükitud eestikeelses raamatus „JMRL“, saab lugeda.

Jakob Heinrich ja Christina von Lilienfeldil oli kuus last. Aurora Maria, Karl Magnus ja Christina Jakobina elasid väärikalt vanaks. 58 ja 67 aastat tundub sel taustal, kui paljud noored naised sünnitusel surid, täiesti kõrge eana. Noorelt surid Peter (1749–1771), Helene Henriette (1747–1770) ja Margarethe Sophie (1751).

Karl Magnus ostis õdedelt nende osa mõisast välja. Aurora Mariast sai Vene riigidaam ja Püha Katariina ordeni väikese risti kavaler ning kindralleitnat Carl Gustav von Rönne abikaasa, elati Peterburis ja neil olid poeg ning tütar. Christina Jakobina oli abielus Rannu omaniku Friedrich Wilhelm von Siversiga, kes oli ka Kuramaa tsiviilkuberner, seejärel senaator ning osales Liivimaa talupoegade vabastamisel pärisorjusest.

Karl Magnuse ainsa poja, Liivimaa maamarssali ja maanõuniku Karl Reinhold Georgi kolmest pojast said alguse kolm Lilienfeldide liini: Uue-Põltsamaa, Keeni ja Albu omad. Albu omadelt ostis näiteks Peeter Hansen (Anton Hansen Tammsaare isa ehk Vargamäe Andres) oma talu. Uue-Põltsamaale jäi Eduard Carl Balthasar, kes ise elas 1903. aastani, kuid kelle poegadest on põltsamaalastelt mälestusi üles kirjutatud. Nimelt oli Eduardil ja tema abikaasal Wilhelmine Elisabeth Sophiel kokku kümme last: kaheksa poega ja kaks tütart. Tütar Jenny abiellus Pajusi Eduard von Wahliga, Wilhelmine tee viis kaugemale ja temast sai von Ceumern.

Peres armastati nime Karl: peaaegu kõigil poegadel oli see üheks eesnimeks. Ainus, keda päriselt ka Karliks kutsuti, on rahva mälus Vaese Venna ehk Sauna-Karlana. Jädivere mõis, kus ta elas, põletati 1905. aastal ja nii tuli ta perega koju tagasi. Kuna inimeste meelest oli ta ilma mõisata mõisnik, eks siis see Sauna-Karla nimi tuligi. Ta oli haige, elas kuni mõisa võõrandamiseni valitsejamajas, lõpuks elas Rathlefi majas, suri 1924. Kõige noorem vend Hermann küll abiellus hiljem ning elas Münchenis.

Camilla von Stackelberg kirjutab kahest kõhnukesest ja väiksekasvulisest vennast: Carlist ja Friedrichist ehk Fritzust. Friedrich oli mõisa omanik, teda peeti väga harituks ning tema häärber oli täis valitud kunstiesemeid. Ta käis veel 1920. aastatel kohut, et osa hooneid linnalt tagasi saada. 1939. aastal koliti Saksamaale, talviti elas ta varemgi Saksamaal.
Vanuselt seitsmes laps Karl Eduard abiellus Sophie von Löwis of Menariga, silmukuninga tütre ja mitmete mõisate pärijannaga, nende kolme poja ja ühe tütre koduks oli Peri mõis.

Peri mõisa Lilienfeldide vanima poja Edwardi poeg Harro külastab koos sugulaste ja sõpradega Baltimaid ikka ja jälle, iga paari aasta tagant kohtume muuseumis ning käime roosiaias, heidame koos pilgu ka Uue-Põltsamaa häärberile. Nende mälestustes on see lihtsalt nende pere kodu, siin õuel jooksid kunagi ringi kaksteist last.

Jakob Heinrich ise suri Riias 1785. aastal. Pole leidnud dokumenti ega kirjutist, mis tema matmiskohta täpsustaks. Kuna Põltsamaal Jõgeva maantee kalmistu nukas on Lilienfeldide kabel ja pere kalmistu, peaks ta seal puhkama. Kahjuks on Lilienfeldide kalmistul alles vaid üks nimega hauakivi. On olemas ka foto 1907. a surnud Karl Magnus von Lilienfeldi uhkest hauamonumendist, tingliku nimega Leinav Ingel, see on Põltsamaalt mingil kombel praeguseks Põlva kirikusse varjule sattunud. Kalmistust kirjutab Kristjan Waldmann 1930. aastatel pisut rohkem – see olnud suguvõsa harude vahel neljaks osaks jagatud, Uue-Põltsamaa omad olnud maetud kabelist hommiku pool.

Jakob Heinrich von Lilienfeldi mõtted inimlikkusest ja südamesoojusest pakuvad äratundmist nüüdki, seetõttu lavastas Keiu Kess Põltsamaa harrastusnäitlejatega 2018. aasta suvel „Uusaastasoovi“ (tõlge eesti keelde allakirjutanult), tõsi küll, kaugeltki mitte täies mahus, kuid tõlkijapoolsete täiendustega. Et mängiti kesksuvel, sai näidend nimeks „Mittsommer“, tegevus toimuski jaanipäevaelevuses ja oli seetõttu uue aastaga võrreldes pisut pea peale pööratud.

Koostaja: Rutt Tänav

Vaata ka Põltsamaa Vallaleht aprill 2018.

Põltsamaa linnas, jõe vasakkaldal, aadressiga Jõe 3 seisab heleroheline maja, kunagine kihelkonnakool, üks eesti rahvusliku liikumise tähtsamaid taimelavasid. Siin õppisid ja õpetasid mitmed teenekad eesti asja edasiviijad, koolijuhatajaks oli Gustav Heinrich Beermann, kelle tütar ja poeg on seotud esimese sinimustvalge lipu valmimisega.

Emilie Rosalie, esimene laps Beermannide peres, oli sündinud 16. detsembril 1860 (vkj) Pilistveres. Pere kasvas üpris suureks: Emilie sai endale kolm nooremat õde ning neli venda ja peale omade kasvatati üles ning anti haridus kolmele kasulapsele. Eks olnud ka Karl August Hermann Beermannide peres omainimene. Koolipoisipõlves toitsid Hermanni koolivennad ja koolijuhataja, suviti oli nooruk Beermannide juures karjapoisiks. Hiljem, 1869. a võttis Beermann Karl Augusti oma kooli abiõpetajaks.

Emilie õppis koduses koolis ja hiljem tütarlastekoolis. Täiskasvanud neiuna hakkas ta ise õpetajaks: tema osaks oli mõistagi tütarlaste näputöö ning muude kodumajapidamises vajalike oskuste kujundamine, aga ka saksa keele tunnid. Beermannide oma koduski räägiti saksa keeles nagu enamikes eestlastest haritlaste kodudes, mis aga ei takistanud kedagi neist vaimustumast rahvuslikest, eesti aadetest. Kohalik koolirevident Nikolai von Wahl otsustas Emilie õpetajatöölt minema ajada, kuna neiu sisendas liiga agaralt ja vaimustunult oma õpilastesse eestimeelsust. Ka kirikhärra Carl Maurach on kurtnud, et Põltsamaa kihelkonnakooli satuvad õpetajateks alailma „eesti agitaatorid“ ning on kahetsenud, et tema oma koolis on „hermaneid“ ja „jürmaneid“ üles kasvatatud.

Üks neist eesti agitaatoreist oli Eduard Bornhöhe – 17-aastane abiõpetaja, kes just siin, vaimustudes neiu Emilie ilust ja iseloomust ning iidsetest lossimüüridest, kirjutas oma esimese ajaloolise jutustuse „Tasuja“. Lugedes lossipreili Emilia von Raupeni õilsameelsusest võime pisut ette kujutada Emilie Beermanni. Carl Frey on kirjutanud Emilie kohta: „Iseäranis meie kõikide poolt kalliks peetud koolipreili Emilie Beermann oli mängude korraldamisel alati eesotsas, sest me kõik kui maalapsed olime alguses selle kõigega harjumatud ja saamatud ega julgenud millegagi peale hakata, aga preili Emilie fukseeris meid välja, nagu ta ise naljatades ütles.“

Kuidas aga Emilie Beermann esimese sinimustvalge lipu õmblejaks osutus, pole põltsamaalastele pikalt seletada vaja – eks oleme siin juba aastaid lipu sünnipäeva pidanud ning 2014. a suvelgi näitlikult üle korranud, kuidas see kõik oli. Siinkohal toome ära vaid paar olulist allikat.

Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu valmimisest jutustab endine Põltsamaa kihelkonnakooli õpetaja Aleksander Mohrfeldt: „Elasin seekord dr. K. A. Hermanni juures ja seal oli kord lipu jutt söögilauas käsil. Doktori-proua haaras naiseliku elavusega mõttest kinni, hüüdis jutu lõpul: “Mina muretsen seltsile lipu!” Ta tõmbas kaasa mõned meie tolleaegseist eesti noorikutest ja neidudest ning 26. märtsil 1884 (vkj) oli meil ilus siidiriidest lipp seltsi korteris … Abilisteks on temal Hermannide perekonnatuttavad preilid Miina Hermann ja Emilie Beermann.“ K. A. Hermanni abikaasa Paula oli Emiliele täditütar. Noored – Karl ja Paula – kohtusidki esimest korda perekonnaringis, 1872. a Põltsamaal. Neiu jäi juba esmakohtumisel noormehele südame külge kinni, kuid läks veel kuus aastat, enne kui lihavõttepühade ajal Põltsamaal kihlumisejuttu sai rääkida.

Miina Hermann (Härma) on teatavasti pärit Kõrvekülast, pole Karl Augustiga suguluses, kuid Miina isa oli oma musikaalse tütre tuntud muusikategelase juurde Tartusse õppima toonud. 1883. a oli Miina Hermann Peterburi konservatoriumisse astunud, ometi pidi ta järgmisel kevadtalvel mingil põhjusel Tartus olema, et sai lipu annetamises osaleda. Rongid ju käisid. Käidi ka Põltsamaalt Tartusse nii, et mindi hobuvankril Jõgevale ja sealt rongiga edasi. Üks kord päevas läks rong Tartust Peterburisse ja vastupidi, samuti üks kord päevas Tartust Tallinnasse ja vastupidi. Jõgeva ja Tartu vahemaa läbimiseks võis kuluda ligikaudu kaks tundi või pisut rohkem.

Carl Frey kirjutab, mida jutustas kooli kokkutulekul 1939. aastal Emilie vend Christoph, siis juba Järva praost emeeritus: „Emilie ostnud Põltsamaal Leihbergi riide kauplusest lipu riide – sinine must valge – ning õmmelnud selle esimeseks Eesti lipuks kokku. Isa töötoas valmistatud lipu varras ja tema viinud selle Tartu.“ Esineb aeg-ajalt arvamusi, et see jutt on vastuolus Aleksander Mohrfeldti eespool äratoodud mälestusega, kuid allakirjutanu siin vastuolu ei näe. Tuleb vaid lauseid täpselt lugeda ja mitte lisada neile oma mõtteid. Kui üks inimene lubab, et ta muretseb lipu, ei tähenda see automaatselt, et ta ise õmbleb. Kui lipu kingivad kolm daami, siis ei tähenda see jällegi kohe, et nad kõik õmblemises osalevad. Kui teatud päeval on lipp Tartus korteris olemas, ei tähenda see veel, et ta kindlasti just selles korteris või kindlasti just Tartu linnas ka tehti.

Allakirjutanu ei pea võimalikuks väärikate meeste, Christoph Beermanni ning tema sõnade kirjapanija Carl Frey aususes kahelda, eriti, kuna seltskonnas viibis rohkemgi lipu valmistamise ajal koolis olnuid nagu Viru praost Gustav Beermann jun ja Lahavere kooliõpetaja Mihkel Melesk. Nende kuuldes poleks vist olnud arukas luiskelugudega välja tulla, kui sellist võimalust endale üldse ette kujutada.

Et just Christoph Beermann oli lipuhoidja ja lipu pühitsemisel värvuste tähenduse kohta kõne pidas, on piisavalt dokumenteeritud. Ka öelnud ta 1939. aastal ümberasumise eel, et tema ei lähe Saksamaale, tema on esimene Eesti lipuhoidja ning tulevased põlved võiksid talle lahkumist ette heita. Eks kinnita seegi, et Beermannidel on lipu valmimises oluline osa.

Ehitusmeistrist pereisa Gustav juhtis aastatel 1882–1884 Tartu Peetri kiriku ehitamist, samal ajal juhtis ta ka Põltsamaa kihelkonnakooli – ilmselgelt oli vaja aeg-ajalt Tartu ja Põltsamaa vahet liikuda. Karl August Hermann kirjutab Eesti Postimehes, et käis 1884. aasta jaanuaris Põtsamaal põllumeeste seltsi koosolekul – ju siis polnud liiklus Tartu ja Põltsamaa vahel nii tülikas, et isegi talvel võttis mees üksnes koosoleku pärast teekonna ette. Ei maksa siis pidada võimatuks lipu valmistamist Põltsamaal ja selle viimist siit Tartusse.

Juba järgmisel aastal pärast lipu valmistamist – 1885. aastal põles koolimaja, tänapäeval näeme teda vaid pooles suuruses endisest. Emilie asus pärast koolimaja põlemist Tartusse, pidas pansionaati. Ta abiellus alles 1895. aastal oma ammuse austaja Jaan Lillakuga ning asus elama Viljandimaale Sürgaverre. Tema elu ja abielu jäid liiga lühikeseks: Emilie suri peagi pärast oma poja Emili sündi. Ta maeti Viljandi vanale kalmistule (teater Ugala taga), tema kalm on märgitud ka kalmistu plaanile ja on kõrge loodusliku hauakivi järgi eemalt kergesti märgatav.
Emiliest ja Eesti lipust on 26. juuni 1988 ajalehes Edasi kirjutanud professor Toomas Frey, erinevates väljaannetes on teemat käsitlenud Einar Hiob ja allakirjutanu. Keda teema rohkem huvitab, saab muuseumist Põltsamaa Ajaloo Vihiku „Emilie Beermann, Eesti lipp ja Põltsamaa“, lisaks jutule ka pilte toonasest Põltsamaast. Raamatukogust on võimalik laenutada ka Heino Joosti ja Einar Hiobi „Gustav Beermanni radadel“, mis on eriti põhjalik käsitlus Põltsamaa kihelkonnakoolist ja Beermannide perekonnast.

Koostaja: Rutt Tänav

Vaata ka Põltsamaa Vallaleht mai 2018.

Maakondadesse on Võidupühal juba aastaid toodud Võidutuli, mille siis vallavanemad ja linnapead oma valdadesse ja linnadesse on viinud. Võidupüha tähistatakse Eestis alates 1934. aastast, siis süütas Võidutule Kadrioru lossi ees Kaitseliidu pidulikul rivistusel president Konstantin Päts. Kus ja kuidas aga Võidutule mõte alguse sai? 1918. a 26. detsembrist 1919. a 4. jaanuarini kestnud Aidu lahingud, mille käigus hoiti ära punaste tungimine kaugemale lääne poole, andsid Põltsamaa kaitseliidu pealikule Karl Vervoltile (eestistatult Aret) idee tuua Aidu lahinguväljalt Võidutuli teatevõistluse käigus Põltsamaale.

Esimene selline tuletoomine toimus juba 23. juunil 1927. Teatevõistlus ise aga nägi välja nii, et kaitseliidu jala-, ratsa- ja ratturväelastest moodustati kaks võistkonda. Kuna vahemaa Aidu ja Põltsamaa vahel on 17 km, oli ühes võistkonnas 17 jalaväelast, kes pidid täies sõjavarustuses, Jaapani vintpüss seljas ja tõrvik käes, jooksma igaüks ühe kilomeetri. Rattureid oli võistkonnas 4, igal läbida neli või viis kilomeetrit, ning ratsanikke 5, igal läbida kolm või neli kilomeetrit. Kes Põltsamaale Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde jõudis, süütas oma tõrvikust uritule ning saluteeris vintpüssist. 1927. aastal võitis I jalgratturite võistkond, kes jõudis Aidust Põltsamaale 51 minutiga, parematel ratsuritel kulus 55 ja jalaväelastel üks tund ja 17 minutit.

Vabadussõjas langenute mälestusmärk oli Põltsamaal valminud juba 1924. aastal ning Vervolt kui üliagar isamaalise kasvatuse entusiast mõtles, kuidas Vabadussõja mälestust väärikalt ja suurejooneliselt austada. Nii see tuletoomine sündis. Et ka Aidus oleks viisakas koht, kus tuli süüdata, mõtleski Vervolt välja sellise mälestusmärgi, nagu nüüd näha on – Võidualtari. Kaitseliidu Kurista I kompanii valis oma 28 liikme hulgast viieliikmelise komisjoni, kelle ülesandeks sai altari püstitamine. Komisjoni eesotsas oli vallavanem August Tiimann, Kõpu küla Matsi talu peremees. Kavandi joonistas Põltsamaa kunstnik Eduard Järv ning Kurista valla (piki Jõgeva–Põltsamaa maanteed Kõpust Arukseni) peremehed vedasid materjali kokku. 1929. aasta 23. juunil sai Võidualtari pidulikult avada.

Altar asub peaaegu Aidu endise meierei kõrval, Vaadu talu maal, mille peremees Johannes Kitsing andis 99 aastaks tasuta. Miks just see maatükk – sellepärast, et see on kõige kaugem punkt, kuhu 1918–1919 aastate vahetusel punaste jalg astus. Nagu pildilt on näha, on tegu astmelise püramiidiga, kuid mitte sellel ei süüdata tuld, tuled läidetakse kahel pool, väiksematel tulealtaritel. Tuled süüdatakse Aidu altaril Aidu lahingu lõpu kuupäeval 4. jaanuaril, seejärel 24. veebruaril ning 23. juunil.

Praegu seisab Võidualtar maantee poole seljaga, kuid tema rajamise ajal polnud maantee mitte selle koha peal, kus praegu. Jõgeva – Põltsamaa tee kulges küla südamest läbi, seltsimaja (kunagise kõrtsi) ning meierei eest ja sealt edasi seisiski altar näoga maantee poole, sama suunaga oli arvestatud ka haljastust ja teeradu rajades. Mälestusena vanast teest on alles liinibusside sissesõit ja bussipeatus.

Kes ja kuidas Võidualtari juures Vabadussõda meenutamas ja võitu tähistamas käisid, sellest loeme Postimehest:
„19. juunil korraldas Viljandi vabadusristi vendade osakond ringsõidu Viljandimaal. Põltsamaa. Aidu lahinguväljal andis kindral Soots ülevaate vabadussõja 1919. a. esimestest kuudest ja Aidu lahingust osavõtnud isikud andsid ülevaate lahingu käigust.“ (Postimees 21.06.1932)

„Põltsamaa kaitseliidu aastapäev. Põltsamaa kaitseliidu malevkonna juhatus otsustas aastapäeva pidustused korraldada jaanipäeval. Pidustused algavad traditsioonilise tuletoomisega Aidu lahinguväljalt mälestussamba juurest Põltsamaa vabadusplatsile, mis kujuneb malevkondade omavaheliseks võistluseks. Hiljem on vabadusplatsil paraad ja uute kaitseliitlaste vannutamine. Esmakordsena korraldatakse karneval läbi linna.“ (Postimees 23.06.1932)
„Kogu maa võidupüha ettevalmistuse tähe all. Suurejoonelised pidustused võidupühal Tartu linnas ja maal. Palamusele viiakse Aidust „võidutuli“.“ (Postimees 20.06.1934)

„Aidu lahinguväljadele. Täna õhtupoolikul sõidavad 2. üksiku jalaväe pataljoni ohvitserid, üleajateenijad ja pataljoni tagavaraväe sektsiooni liikmed autodel Aidu lahinguväljadele. /…/ Seal esineb kol. E. Liibus ettekandega Aidu lahingutest ning kasutatakse juhust tutvuneda maastikuga ja lahinguväljadega. /…/“ (Postimees 7.09.1935)

„Põltsamaa toob võidutule Aidu lahinguväljalt. /…/ Leiti tarvilikuks teha võidupühast sedakorda kihelkondlik suurpäev, kus korraldatavale paraadile tõmmata kokku rahvast suuremal arvul. Suurparaadi, mis peetakse Põltsamaal turuplatsil, võtab arvatavasti vastu peaminister Kaarel Eenpalu. Käesoleval aastal elustatakse vana traditsioon – tuua tuli Aidu lahinguväljalt ja süüdata sellega võidutuli Vabadussõjas langenute mälestise ette püstitatud altaril.“ (Postimees 18.05.1936)

Eesti okupeerimise järel purustati ka Aidu Võidualtar, teo toimepanijaks sama mees, keda Põltsamaa mälestusmärgi lõhkujana teame (nimesid nimelt ei nimeta). Mitmedki inimesed lasid ennast poollõhutud altari juures 1950. aastatel pildistada. Täitsa maatasa tehti mälestusmärk alles 1965. aastal, kuid seegi polnud loo lõpp. Nimelt õgvendati 1970. aastal maanteed nii, et see enam külast läbi ei läinud. Seda aega mäletab allakirjutanugi, sest elas toona vana tee ääres meiereis.

Mida aga ei teadnud, on see, et vana tee põllustamise käigus likvideeriti altari jäänused täielikult ja leiti vundamendist dokumentidega hülss, mille rajajad olid sinna pannud. Vundamenti olla omal ajal müüritud ka lahinguväljalt leitud mõõk, kuid selle leidmisest või mitteleidmisest pole kuulda olnud. Hülss olla viidud teedevalitsusse, Aidu küla mees Ants Aaman näinud seda teedevalitsuses aknalaual ja võtnud ära, hoidnud seda 19 aastat enda käes ja andnud siis altari taastajatele, täpsemalt Heinrich Sellakule. Põdra sovhoosi mehed taastasid Võidualtari 1989. aasta Võidupühaks. Esimese altari vundamendis olnud dokumentidest tehti koopiad, mis nüüd uue hülsiga vundamendis on. Originaal, mille oli kirjutanud Johannes Nõmmik, Aidu küla Muti talu peremees ja Kaitseliidu Kurista kompanii pealik, anti aga üle tema tütrele Lindale.

Aidu küla inimesed jätkasid ka traditsiooni süüdata altaritel tuled eelpoolmainitud tähtpäevadel – Aidu lahingu algus- ja lõpukuupäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval ning Võidupühal.

Koostaja: Rutt Tänav

Vaata ka Põltsamaa Valla Leht juuni 2018

„Kui mul ei ole võimalik teenida isamaad, siis milleks üldse elada.“ Nii on kirjutanud Võisiku mõisast pärit Karl von Bock, kuulsa „Keisri hullu“ Timotheus Eberhard von Bocki noorim vend. Samasugust isamaateenimise ideaali on kandnud mitmed mõisaomanikud meie kandis. Alustame Heinrich Claus von Fickist, kes nõutas endale Peeter I-lt kolm kihelkonda – Põltsamaa, Pilistvere ning Kolga-Jaani, et luua siin näidisasum, eeskujuks kogu suure impeeriumi arendamisel. Nii et sündis kolme kihelkonna suurune „Fickimaa“.

Tõsi küll, ideaalid viisid ta koos kahe väimehega pikkadeks aastateks Siberisse ja sinna ei läinud mehed mitte vabatahtlikult. Fick oli selles aadlike rühmas, kes juba taotlesid konstitutsioonilist monarhiat, esitasid Kuramaa hertsoginnale Anna Ivanovnale tingimusi (kooliaegsest ajalooõpikust meelde jäänud „konditsioonid“). Troonile tõusnud, vabastas Anna end tingimustest ja nende esitajatest. Üheksa aastat Siberis oli põhjus, miks Fick meie maile õitsengut ei suutnud tuua. Õnneks jagasid tütred ja väimehed samu ideaale ja jäkasid tema tööd.

Elu lõpul, 1750. aastal pärandas Heinrich Fick oma vanimale tütrele Sophie Elisabeth von Schulzele Võisiku, ühe suurema mõisa Liivimaal. Siin on olnud ligi 2500 elanikku, s.o üle poole Kolga-Jaani kihelkonnast, 19300 hektarit maad Põltsamaalt Võrtsjärveni. Pisut hiljem on loendatud mõisakeskuses 52, eemal, peeglivabrikus ja mujal veel 67 hoonet. Pärandisse kuulus eraldi ka Soosaare mõis. Võisiku mõisa esmamainimine kirjasõnas oli aastal 1558, nagu väga paljudel teistelgi mõisatel.

Sophie Elisabeth oli 17-aastasena, 1722. aastal Moskvas sünnitanud tütre Helene, kelle isaks perekonnapärimuse järgi polnud mitte tema abikaasa, vaid Peeter I. Nii on Võisiku mõisas elanud kuulsa keisri enda järeltulijad. Võisikule tulles aga oli Sophie juba lesk, tema mees Wilhelm Schulze suri teel Siberisse. Preili Helene abiellus Berend Johann von Bockiga Loodi mõisast. Sündisid kaks tütart – Helene Henriette ja Anna Elisabeth – ning poeg Georg Karl Heinrich von Bock (1758–1812), kes sai järgmiseks Võisiku omanikuks.

Heinrich Ficki tütred on oma lastele nimesid andes austanud eelkõige omaenda vanemaid – viiest tütrest neli pani oma esimesele tütrele oma ema järgi nimeks Helene, vaid ühel tütrel oli alles teine tütar Helene. Ficki viiest tütrest ja nende Helenedest oli juttu ka tänavuses suvelavastuses “Mittsommer”. Vanaisa järgi said poisid endale üheks nimeks Heinrich, aga tüdrukud Henriette. Helened, Heinrichid ja Henrietted esinesid suguvõsas ka edaspidi.

Kuid vaadelgem nüüd järgmisi põlvkondi. Timotheus Bock on kuulus keisrikirjade poolest. Ka tema isa Georg kirjutas keisrile kirju. Ka tema oli sõjaväelane, kuid erus olles oli ta ülieesrindlik mõisnik ning majandus- ja ühiskonnategelane. Georg Bock tegutses järjekindlalt Tartu ülikooli taastamise nimel, eelkõige aga tahtis ta vabastada talurahvast pärisorjusest. Nii saatis ta Aleksander I-le põhjalikud aruanded sellest, mida on oma mõisates teinud, jutustas nii oma ebaõnnestumistest kui edust. Ka tema mälestused, mille on ära toonud Malle Salupere oma raamatus “Tõed ja tõdemused”, väärivad filmi. Aleksander omakorda kirjutas Bockile 1803 ja kiitis heaks Liivimaa talupoegade olukorra parandamise plaanid. Vabastamine toob kindlasti kasu mõisnikele endale, väljendus keiser. Aleksander oli alles 1801 troonile tõusnud ning talle meeldis veel liberaalne olla, aga samas olid Georg von Bocki kirjad ka väga viisakad, mitte nagu hiljem tema pojal.

Bocki peamine ettepanek oli, et talurahvale tuleb õigused ja kohustused uute normide järgi muutmatult kindlaks määrata, tema omandus talle seaduslikult garanteerida. Talupoegade kaitseks maaomaniku omavoli vastu oli uut seadust vaja. Kogu maa tuli vannutatud maamõõtjatel üle mõõta ning igale peremehele anda maa põliseks kasutamiseks vastavalt tema tööpanusele mõisa heaks, et talupoeg muutuks orjast jõukaks rentnikuks, kes täpselt teab oma maatüki hinda.

Georg von Bockil ja tema abikaasal, Riiast pärit Katharina Margarethal, sündinud Berens von Rautenfeld, oli neli last – kolm poega ja tütar, need ongi meile tuntud Jaan Krossi romaanist “Keisri hull”, nii tuntud, et romaani me siinkohal ümber jutustama ei hakka. Küll aga sobib romaani iseloomustamiseks väljend – kõige tuntum, kõige enam tõlgitud eesti romaan, mille järgi tehtud järjekordset lavastust on alates 5. oktoobrist võimalik näha Eesti Rahva Muuseumis.

Malle Salupere on uurinud nii Georg kui Timotheus Bocki elulugu ja kirjavahetust, raamatus “Tõed ja tõdemused” on neist kummastki eraldi põhjalik, kirjade tõlkeid sisaldav artikkel, meie jaoks olulisim allikas, mida refereerida. M. Salupere heidab valgust ka Timo naisevõtu-loole. Näib nii, et Aleksander tahtis paari panna kaks keisrite järeltulijat, kes ühtlasi omasid naabermõisu – Peeter I tütrepojapoja Timotheus Bocki ja Põltsamaa lossi pärijanna Maria Bobrinskaja, kes oli omakorda Katariina II pojatütar.

Kuid kirjavahetusest näib, et Mariat armastas Timo parim sõber, Timol endal aga oli südamedaam, kellega ta ka abielluda ei saanud, kuid Ewa olnud selle viimativihjatud daami toaneitsi.

Timotheus Eberhard von Bock kirjutas Aleksander I-le tõtt, teravat, kibedat tõtt, ta koostas ka Venemaa jaoks esimese konstitutsiooniprojekti, milles olnud 52 punkti. Mees pidas oma kohuseks võidelda Venemaa arengu eest. Ta ise oli ju kindel, et temal kui Peeter Suure, impeeriumi rajaja järglasel lasub vastutus. Aleksander oli andnud Poolale konstitutsiooni, kinnitanud soomlaste oma, miks ei võinud ta siis ka Venemaa rahvaste inimväärsema elu heaks samme astuda? Kuid ei võinud, hoopis Timol tuli nüüd vanglaga tutvust teha. Timo noorematel vendadel aga polnud Vene riigis enam asu, Georg ja Karl elasid hiljem Šveitsis.

Timol ja Ewal (õigeusku ristituna Katariinal) oli vaid üks poeg – Georg (1818–1876). Sellel poisil siiski oli tulevik, 10-aastasena võeti ta Peterburgi merekorpusse, temast sai mitšman, kuid see polnud kaugeltki kõik. Temast sai isegi viitseadmiral, kuid ta õpetas ka suurvürste, sealhulgas hilisemat imperaator Aleksander III-t, oli nende Hofmeister. Lisaks Wikipediale ja muudele Google võimalustele on siin allikaks David Vseviovi loeng 13. septembril 2018 Tartus.

Mis Võisikust edasi sai? Mõis kuulus nüüd Elisabeth Helene Sophie von Bockile, kes oli abielus Peter Otto Zoege von Manteuffeliga, võib-olla mitte nii paha ja piiratud inimesega, kui romaanis, tegelikkuses on tegemist lausa heliloojaga. Elisabethi tütar Emma abiellus Samson von Himmelstierna perekonda, kuid oli lasteta. Emma järel päris 1869 mõisa ta venna Alexius Zoege von Manteuffeli tütar Ludmilla ja selle surnud õe, Moritz von zur Mühleniga abielus olnud Clara lapsed Emma, Elisabeth, Agnes, Max, Victor ning Leo. Viimane neist – Leo von zur Mühlen – oli ühtlasi viimane mõisaomanik, kuni 1919-ni. Enamjagu neist teadmistest pärinevad L. von Stryki teosest „Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Estlands“.

Mõisa ühekorruseline peahoone ehitati 1750.–1760. aastatel. Säilinud kõrvalhoonetest on põnevamad pesuköök ja sepikoda, mida kaunistavad kolme kaaravaga kaaristud. On räägitud paisjärve põhjas olevast suurest malelauast, millel elusmalenditega mängida saab, kui vesi alla lasta.

Võisiku mõisa puhul ei saa meenutamata jätta ka klaasitööstusi. Algas kõik küll Põltsamaa lossist ja Woldemar Johann von Lauw’ ettevõtmistest – tema nimelt rajas Laashoone klaasivabriku Põltsamaa jõe kaldal, hiljem sellest linnulennult ca 10 km Kärevere pool paikneva Tõrna, peeglilihvimistöökoja Kamaris ja -hõbetamistöökoja Põltsamaal. Kuid pärast Lauw’ pankrotti kolis klaasi- ja peeglitööstus täielikult Võisiku mõisasse – Catharina-Lisetta ehk Rõika-Meleski vabrikusse. Georg von Bock ja tema äi Rautenfeld olid firma omanikeks koos Amelungiga. Neist vabrikuist saab lugeda Põltsamaa ajaloo vihikust nr 1, milles ongi ära toodud Fr. Amelungi ettekanne Põltsamaa ajaloost ja tööstuslikust õitsengust.

Jääb veel jutustada perekonnakalmistust Kundrussaares. Tuleb tõesti südamest tänulik olla kohalikele elanikele ning eriti Loniida Bergmannile (Lonnile), et see kalmistu niivõrd kenasti korrastatud või isegi, et ta üldse veel olemas on! On tehtud palju ja järjekindlat tööd ning tulemus on suurepärane. Kalmistu, eriti selle matusekabel on ju ülimalt erilised, mõjuvad lausa müstiliselt. Lonni on ikka öelnud, et need on katakombid ja seal sees olid vanasti kullatud kirstud. Kahjuks pole enam ühtegi nime lugeda ei üheltki ristilt ega kalmukivilt, ka pole matusekabelis kirste näha.
Ometi, jällegi tänu Lonnile, et ta kunagi ammu ainsa risti pealt kõik täpselt üles kirjutas: Kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkul (1730 –1801). Kes see siis veel on ja kuidas ta Kundrussaarde sattus?

Võisiku kandist on üles korjatud ka selline legend – Kundrussaare kalmistul on üks väriseva ristiga kalm. Rist väriseb, sest selle all võdiseb hirmust reetur kindral Patkul. See on huvitav lugu. See kindral Patkul polnud reetur, ta oli Türgi sõja kangelane ja koduväi Põltsamaa lossis. Rootsi riigi reeturiks peetakse aga tema vanaonu, Johann Reinhold von Patkulit (1660–1707), kes Rootsi alamana Poola kuninga ja Vene tsaariga sõprust sobitas ja Põhjasõda valla päästa aitas. Rootslaste vastu oli ta aga sellepärast, et Rootsi kuningas võttis omanikelt mõisad ära (ajalooõpikuist – reduktsioon), riigikassa vajas täitmist. Patkul kaitses Liivimaa aadli huve. (Lugemissoovitus: Yella Erdmann “Liivimaa riigimees Johann Reinhold von Patkul”) Selle Patkuli said rootslased Poolamaal kätte, tema surm oli kohutav. Poleks iialgi arvanud, et ta võiks Kundrussaarde maetud olla. Kuid ometi, kunagi kirjutati Põltsamaa muuseumisse Poolast, kohast nimega Kazimierz ning lisaks küsimusele Kundrussaare kohta teatati, et Patkuli säilmed maeti tema hukkamiskohast Kazimierzist hiljem ümber Varssavisse ja veel hiljem Liivimaale, kodukanti. Pole leidnud Liivimaalt seda õiget matmiskohta, polegi vist päris jabur mõte, et vennapojapoeg vanaonu oma kodukalmistule tõi? Või on see lihtsalt legend.

Samast, Patkuli ristist sai alguse teinegi oletus, mida ka hiljuti paigaldatud infotahvel Kundrussaare kalmistu müüril vähemalt osaliselt kinnitab. Enamasti me teame, kus ühegi mõisniku perekonnakalmistu on, aga Põltsamaa lossi sakstest ei tea kohe mitte midagi. Saksa surnuaial nad ilmselt pole, sest selle plaanil neid märgitud pole. Heinrich Fick, küllap ka tema abikaasa Helene olid maetud kabelis Põltsamaa kiriku küljes, kuid see kabel lõhuti-koristati lõplikult 1930. aastatel, kuhu luud viidi, pole kirjas. Aga kõik Lauw’d – kus nemad on? Näib, et Kundrussaares, kui väimeespoeg tõendatult seal maetud on. Küllap võisid õdede pered kasutada ühist kalmistut. Kas nemad olidki katakombides kullatud kirstudes?

Igal juhul on nii Võisiku kui Kundrussaare väga erilised ja külastamisväärsed kohad ning küllap heidab helge tulevik veel mõnelegi saladusele valgust.

Koostaja: Rutt Tänav

Vaata ka Põltsamaa Valla Leht oktoober 2018

Veel üks uinuv kaunitar meie vallas – Lustivere mõisa härrastemaja – on ainulaadne ja meeldejääv, eri värvi tellistest ehitatud, laskeavadeks sobivate müürisakmete ja torniga, justkui väga vana ja algselt kindluseks ehitatud hoone. Sellisena kuulub ta ühte ajajärku Sangaste, Vasalemma ja Alatskivi lossiga – kõik ehitatud 19. sajandi lõpukümnendeil ning jäljendamas mingit hoopis varasemat ajastut. Lustivere härrastemaja imiteerib gooti stiili, tema kohta sobivad väljendid historitsism, neogooti, pseudogooti. Wikipedias on nimetatud selle stiili esindajaiks  Eestis 12 mõisahoonet, millest aga 3 on varemeis. Kindlused pole nad muidugi kunagi olnud, pigem moodsad ja külalislahked pereelamud.

Loss on ehitatud Tartu arhitekti Reinhold von Guleke projekti järgi aastatel 1871–1881. Ehitades mitte ainult ei jäljendatud ajalugu, vaid hoiti vanu asju alles, nii toodi vanast mõsahoonest uude siniste koobaltmaalingutega ahjupotid, Hollandist pärit.

Uude majja toodi vanast, 1710. a paiku ehitatud elamust, ka mõned ilusad barokkuksed ning siseviimistluses kasutati rikkalikult väärispuitu. Loss ise on aga ehitatud vanale võlvkeldrile. 1910 toodi hoonesse veevärk, kanalisatsioon, elekter, isegi telefon. H. Alliksaare meenutustest: Lustivere mõisatrepid olid uhked, keeruga. Söögitoas on mõisaaegne kapp, mida ei saadud 1920. aastal lahkudes kaasa viia. Kapp on helepruun, kaunistustega. Majas olid valged kahhelkivist ahjud, söögitoa ees sinisemustrilised seinaplaadid, mis olevat Hollandist toodud vana mõisahoone ehitamise ajal.

Loss on asümmeetriline – ühelpool madala, teiselpool hoopis kõrgema torniga, millest on ka kohe näha, et teda on erinevate kividega ilmselgelt hiljem kõrgemaks ehitatud. Selle kohta räägiti (L. Velling jt), et mõisahärrale meeldinud vaadata, kuidas rahvas põllul töötab. Pargipuud aga kasvanud kõrgemaks, nii et põllud ei paistnud enam kätte. Niisiis otsusts härra tornile korruseid juurde laduda.

Kuid kes olid need inimesed, kes neis vanades ja uutes majades kunagi elasid? Kuni 1725. aastani oli Lustivere üheks osaks Põltsamaa valdustest, 17. sajandil näiteks oli omanikuks Rootsi feldmarssal Hermann von Wrangell, hiljem tema poeg Wolmar von Wrangel, pärast Põhjasõda Heinrich Claus von Fick. Nemad ise siin muidugi ei elanud, ehkki praeguse peahoone esisel ümaral muruplatsil olla toona maja olnud.

Katariina I pidas vajalikuks maavaldused kuidagi teisiti jagada, nii sai Lustivere 18. juulil 1725 koos Kurista ja Kaliküla ja osaga Tapikust Justiitskolleegiumi viitsepresidendile (justiitsministeeriumi aseesimehele) Sigismund Adam von Wolffile, pärandus edasi tema pojale kindralmajor parun Karl Wolffile. Paar korda mõisa panditi. 1820. aastal sai Lustivere omanikuks Marie Margarethe Samson von Himmelstjerna ja 1856 pärandusid mõisad tema tütrele Angelique von Wahlile. Marie Margarethe abikaasale kuulus Urvaste mõis. Kõik need eelpoolnimetatud inimesed said elada 1710 ehitatud Hollandi stiilis puumajas ja käia neist barokkustest, millest eespool juttu oli.

Lustivere pärijanna Angelique oli abiellunud Carl Georg von Wahliga (1806–1876), kes oli õigusteaduste kandidaat. Carl Georg oli juba korra abielus olnud, tema poeg esimesest abielust, Eduard Georg (1833–1890) on Eesti ajaloos tähtis tegelane. Ta oli Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor ja psühhiaatria kliiniku asutaja, ülikooli korraline kirurgiaprofessor, kuid ka Tartu Ülikooli rektor aastatel 1881–1885. Aga mis juhtus aastatel 1883–1884, tema rektoriksoleku ajal? Lugupeetud rektor von Wahl registreeris Eesti Üliõpilaste Seltsi ning seejärel sai selts endale lipu, esimese sinimustvalge.

Kuid tagasi Lustivere-perekonna juurde. Carl Georg von Wahl, Vatla, Karaski, Kassinurme, Lustivere ja Vardi mõisate omanik, perekonnaelust enam vist väga ei hoolinud, nii on arvatud, mälestus esimesest abikaasast ei kustunud. Ta reisis palju, pidas päevikut, osales väljakaevamiste rahastamises Egiptuses. Ta oli kunstimetseen ning ise ka andekas kunstnik. Tema kaugeimad reisikohad olid India ja Madeira.

Carl Georgil ja Angeliquel oli vaid üks ühine poeg Reinhold Eugen (1845–1899), kes õppis Kaarlimõisa õppeasutuses, Tartus gümnaasiumis ning ülikoolis. Temast sai Viljandi korrakohtu adjunkt ning kohalik kirikueestseisja, reisimine teda nii väga ilmselt ei huvitanud, oli käinud vaid Prantsusmaal ja Itaalias. Ka naise leidis ta lausa oma suguseltsist, noorik, Pajusi Fanny Alwine von Wahl ei pidanud isegi perekonnanime vahetama.

Fannyl ja Reinholdil oli kaheaastaste vahedega seitse last. Vanim poeg ja pärija Herbert jäi vallaliseks, suri vara, juba 1906. aastal, nii et noorem vend Leo Edward pidi mõisa üle võtma. Nii Leo kui ka tema neli õde elasid pärast II maailmasõda Lääne-Euroopas, noorim õde Benita Dorothea jäi 1945. aastal Poznanis teadmata kadunuks.

Leo Edward abiellus 1907. aastal paruness Elisabeth Luise Charlotte von Engelhardtiga ning neil sündisid kaks poega ja tütar; vanuse järjekorras: Heinrich Anatol, Nina Gisela (Ena) ja Dietrich Egon Claus (Dieter), kenasti kaheaastaste vahedega, vastavalt 1909, 1911 ja 1913. Nad on rääkinud ja ka kirja pannud oma mälestusi lapsepõlve-Lustiverest. Heinrich oli käinud 1928. aastal kodu vaatamas, hakkas Jõgevalt jala tulema, Aidus võtnud keegi külamees ta hobuvankrile ning viinud Sulustvereni.

„Piiriküngas Kanaveres, siit paistab peaaegu kogu Lustivere mõisa (minu) maa. Paremal Kanavere, Karuallika, tee Põltsamaale. Ees allee, hobustekoppel ja rehi, vasakul kuivati, park mõnusate hekkidega, kõrgete puudega, mille taha peitub torn. Jõeluhad, saeveski kõrvalhoonetega, ja Rõngasmägi oma kõrgete nulgudega ja palju sarapuid. Kui kõikjal põldudel neid neetud asunikumaju poleks ja 10 viimase aasta muutused maha saaks kustutada …

… lähen edasi, mööda vanast kiviküünist, üle sillakese, mille piirdemüür (rinnatis) iga aastaga aina madalamaks jääb. Poisikesena sain siin istuda, nii et jalad ulatusid vaevu sillale, praegu on see sillaga peaaegu ühetasa. Lähen läbi pargi kuivatini. Vana jääkelder pole muutunud. Istun vanal kivipingil, rootsiaegsel. Uus jääkelder on kahjuks lõhutud, 1925 nägin seda viimati tervena.

Lähen majja, imestan, et aknad ja -raamid on terved ning puhtad. Noor majavalitseja tuleb eestoas vastu. Riik on 200 tuhat marka kulutanud hoone korrastamiseks. Suvel oli siin lastekodu (suvelaager) 150 lapsega. Maja on tõesti hästi renoveeritud ja jätab väga hea mulje. Söögitoa põrandast otsin ja leiangi bolševike kuulide jälgi. Söögituba pole muutunud, parkett ja tume tammetahveldis päris korras, seinavärv on ikka sama.

Läksime ka üles, siingi on kõik renoveeritud, kodu meenutavad ja rõõmustavad vaid vapp ukse kohal, Hollandi joonistused raamatukogutoas, numbrid külalistetubade ustel ning vana hele- ja tumepruunitriibuline kappkäimla vanas lastetoas ja messingplekist kaunistused ustel.“

Heinrich von Wahl kirjutab ka pere esimestest autodest. Need olid  Fiat-Landaux 1909, siis Humber, Benz 1912, Mercedes Daimler 1914, sellega käis Leo von Wahl rallil, poeg mäletab Pärnu kontrollpunkti. Tõenäoliselt käib jutt võidusõidust Tartu-Riia-Pihkva, kus võisteldi suurvürstinna Viktoria karikale. Venelased rekvireerisid Mercedese I maailmasõja ajal, see sai ühele vene kindralile.

Ena von Harpe mäletab, et perekonda teenindasid Lustiveres teenija, virtin (perenaine), kokk, kaks köögitüdrukut, kaks toatüdrukut ning tallipoisid, kes abistasid ka jahiajal metsas. Sügiseti tehti jahiretki, siis oli palju mehi külas.

1926.–1971. a asus mõisahoones sanatoorium, esialgu laste, seejärel tuberkuloosihaigete, 1972. aastast oli hoone rajoonihaigla osa ja 1995. a hooldekodu.

Kui Lustivere mõisahoonesse pole meist igaühel asja, siis ometi on tore jalutada mõisa pargis, mille muudab eriti armsaks ja pilkupüüdvaks jõeke kõigi oma käänude, kärestike, paisjärve ja sillakestega.

Mõisapark on rajatud 18. sajandi lõpul ning katab ligi 10 hektarit maad. Praegu looduskaitse alla kuuluva pargi põhjapoolne osa koosneb kase-, vahtra-, pärna-, lehise- ja kuusegruppidest, mida läbib põhja-lõunasuunaline jalgrada. Parki piirab põhjast ja idast Lustivere oja (Umbusi jõe ülemjooks) tiigiga, lõunast kuusehekk, läänest sisetee. Läänepoolses pargiosas kasvavad tammed, üksikute saare- ja kuusegruppidega.

Pargi territooriumi sisse jääb kiviaiaga ümbritsetud puuviljaaed ja õuemaa. Muidugi oli siin ka kasvuhoone, „Pargipoolses tornis oli lilletuba, keskel Balti kunstniku valmistatud marmorkuju, selle alt sai kasvuhoonesse. Aia kasvuhoones kasvasid vanaisa toodud viinamarjad ja virsikud“ – kirjutab Ena von Harpe.

Lisaks eelpool juba mainitud puuliikidele olid pargis esindatud ka künnapuu, sanglepp, jalakas, toomingas, türnpuu, elupuu; põõsastest harilik sirel, must viirpuu, suur läätspuu, harilik jasmiin, läikiv tuhkpuu ja tatari kuslapuu. Peahoone esine väljak on ringteega ümbritsetud, sealt viib pargi sügavusse pärnaallee. Peahoone tagaväljak on olnud avar muruplats. Lossi ees õues olid valged pingid ja laud.

Allikateks olid „Erlebtes Livland. Die Familie von Wahl 1795–1993“, Ena von Harpe ja Dieter von Wahl, 1995; „Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands“, L. von Stryk, 1877; „Lustivere mõis“, Riina Milk, 2005 ja Vilja Rootsi kogutud kaasaegsete mälestused.

Koostaja: Rutt Tänav

Vaata ka Põltsamaa Valla Leht jaanuar 2019

6. jaanuaril 2019 tähistati Eestis 100 aasta möödumist Vabadussõja murdelahinguist, süüdati võidutuled ja matkati kunagisel rindejoonel. Meie vallas algas päev võidutule süütamisega Tapiku võidualtaril, samuti said üles päris suured ja teabeküllased infotahvlid Tapikule, Aidu Võidualtari juurde ning Puurmanisse.

Tapiku mõisast ei ole kuigipalju teada, kuid midagi siiski. Mõis kuulus 18. sajandil Lustivere omanikele von Wolffidele ning sajandi lõpul ja järgmise algul Uue-Põltsamaa Carl Magnus von Lilienfeldile. Vahepeal oli mõis panditud, kuid alates 1827. aastast kuulus kihelkonnakohtunikule Eduard von Wahlile. Pantimine ja müük võisid olla seotud kaardimänguga, igatahes perekonnapärimus seostab Carli majandustegevust kaardimänguga. Eduard von Wahl pärandas mõisa oma seitsmendale lapsele Hugole, kuid Hugo elas kehva tervise tõttu Madeiral, Tenerifel ja teistes toredates kohtades. Noorim poeg Karl Axel jäi Tapikule, oli abielus Felicie Sidonie Thekla Zoege von Mannteuffeliga ning neil oli kolm last, kaks poega ja tütar. („Erlebtes Livland“, E. v. Harpe, D. v. Wahl)

Tapiku on teistest asulatest niivõrd eemal, et teda kutsutud väljaspool isegi „Tapiku vabariigiks“, muust maailmast eraldavad teda sood ja rabad. Nii ei püüdnud ka punased Vabadussõja ajal üle Endla raba Tapikule tungida. Küll aga oli siin kaitseliin Tapiku – Lahavere – Aidu joonel. „Meie kaitsetegevust, eriti Tartu ja Põltsamaa vahel, soodustasid ka maastikutingimused. Võrtsjärv ja Endla järv ühes nendevaheliste suurte soiste ja metsaste aladega moodustavad pealetungijale mõjuva loodusliku takistuse. Vastase pealetung selles rajoonis suruti hõlpsasti kaitstavaisse kitsustikesse, millest lääne pool algavad suured laudlagedad väljad. Jalaväe tuli saavutab niisugustel väljadel oma maksimaalse mõjuvuse, mis ilmnes eriti Aidu lahingus.“ (Eesti Vabadussõda 1918–1920)

Õppursõdur Johannes Jalak Avinurme Kaitseliidust kirjutab: „Viimaseks jõulupühaks määratakse meid Tapiku mõisa, vahetama mingit väeüksust – „jalamaakuulajate komando“. Mõis, kuhu asume, on nagu mõis ikka. Härrastemaja ümbritsetud suurest pargist, mille puude turjal peab lasuma auväärt vanadus. Hoone on pealtnäha üsna nägus ja korras ja poisid naudivad juba ette mõnu, millisega lasevad pehmetele mööbliesemetele vajuda oma väsinud sõdurikondid. Ka hobused saavad endile jälle üle hulga aja sõduriratsule väärse peavarju.“ (Ülo Pärn, „Vabadussõja sündmused Jõgevamaal“)

Mõni aeg pärast riigistamist ja remonti, 1926. aastal kolis mõisahoonesse 4-klassiline algkool, mõisapargist sai koolipark. Tapiku koolis õppis 1920.–30. aastatel tavaliselt 70–80 õpilast. „Tapiku uus algkoolimaja on üks parematest koolimajadest Pajusi vallas. Ruumid vastavad praegusaja nõuetele. Kuid koolimaja ümbrus jätab palju soovida, sest omavalitsus ei ole puhtuse pääle suurt rõhku pannud. Kohalikud elanikud sõidavad koolipargist läbi, mis küll ilus nähtus ei ole. Loodame, et koolivalitsus selle kõrvaldamiseks samme astub,“ kirjutab Põltsamaa Teataja 3. märtsil 1928.

Kohapealne rahvas nõudis ka kooli 6-klassiliseks muutmist, et lapsed ikka rohkem haridust saaksid. Ja said oma tahtmise. Ülejäänud Pajusi vallas polnud hariduse olukord kaugeltki see, mis Tapikul: „Pajusi vald on samuti raskes seisukorras. Rikas, suur vald saadab oma lapsed Tapiku asundusse, kus 6-kl. algkool 3 õppejõuga töötab. Kalana nurk saadab samuti lapsed Tapikule viiendasse klassi. Pisisaare kool on lasterikkam. Puudub ka viies klass. Lapsed käivad muist Adaveres, muist Rutikveres,“ kirjutab PT 16. novembril 1929.

Tapiku piirkond koosneb Tapiku ja Tõivere asundustest ning Tamsi ja Kauru küladest. Kaurus olid põhiliselt vanatalud, Tamsis samuti, kuid seal on ka tööliste- ja metsavahimaju olnud. Tapiku ja Tõivere endistest mõisapõldudest said 1920. aastael asunikutalud. 1930. a jaanuaris kirjutab Tapikust ajaleht Põltsamaa Teataja: „Juba kaugelt paistab silma, et siin elab jõukas rahvas. Talu ehitused kõik kahekordsed ja kivi katustega. Veksel on Tapikul tundmata paber. Mootorijõulisi viljapeksumasinaid on kuus, aurujõul üks. Meierei ja koolimaja nägusad hooned. Kaupmees kaebab, rahvas rikas, poest ei osta midagi. Jõgevalt toovad koti viisi suhkrut ja vaguni täie küpsetatud rukkeid, nagu näha, et küttest suur puudus. Tapikul oli oma postiagentuur ja kaks poodi – teine teiselpool turuplatsi. „Sitsi“ pood on talurahva kauplus. Nende vahel on päris elav liikumine.“

Võidualtari ehitas kohalik rahvas Tapiku koolimaja parki 1936. aasta suvel. 23. juunil kuulati koos raadiost riigivanema kõnet, jumalateenistuse pidas Põltsamaa kirikuõpetaja Erik Julius Hugo Frey ning võidutule süütas vallavanema abi Jaan Trull. Selle tule tõi Aidu Võidualtarilt karbiidilambiga Georg Valdmann.

Tapiku võidualtar lasti 1941. aastal õhku, kuid pärast pikki aastaid otsustas MTÜ Tapiku Mõis altari taastada. 2016. aastal koguti kogukonnaga piisav hulk raha kokku, et valada vundament ja lisada kombe kohaselt sellesse ka silinder kaasaegsete dokumentide ja esemetega. Kingitusena Eesti Vabariigile 100. aastapäeva puhul taastas Tapiku küla rahvas Vabadussõja võidualtari, pidulik avamine toimus 12.

Koostaja: Rutt Tänav

Vaata ka Põltsamaa Valla Leht veebuar 2019

25. märts 1949. aastal lõhkus tuhanded kodud ja pered, küllap on mingil kombel mõjutanud meist igaühe kujunemislugu, et mis meist on saanud ja kuhu oleme jõudnud. Põltsamaa Muuseumis näitlikustab okupatsiooni, küüditamise ja metsavendade aega kaks lauajuppi vanast mesipuust. Umbusi küla Kangru talust pärit taru jõudis 2008. aastal Vilja Rootsi koduaeda. Kui aga vana taru järgmisel aastal lammutati, leiti taru vahelaualt järgmine kiri:

1944. Olen praegu 23 aastane, praegune kuupäev on 27. aprill. Homme löön voodri mesipuule peale. On praegu karm sõja aeg, on saksa valitsus ja olen ise ka peidus, teise silmaga vahin ringi ja teisega teen linnupuud. 9. mail saab 3 kuud seda aega oldud. Pruuta mul praegu ei ole ehk on Hilda Imaverest juba 4 aastat, aga kordagi seal pole käinud. Kõige paremini meeldib mulle Laane Magda.

Kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, kehtestati talupidajatele rängad normid ja maksud, et neid laostada, kuulekaks teha ning kolhoosidesse sundida.

Küladesse määrati külavolinikud, kes külanõukogust rahvale käsud-keelud kätte tooks. Muuseumisse on toodud Luige külavoliniku Anette Martini dokumendid 1947.–1948. aastatest. Ta allus Loopre küla Töörahva Saadikute Nõukogu täitevkomiteele ja Luiges oli tema hallata 12 talu. Metsaraie, metsavedu, põllumajandusnormide täitmine, lastetusmaksu arvestamine ja kogumine, puhkepäeval teede ehitamine, sellised asjad pidi ta ära lahendama.

Vaatamata kulakukstegemisele, ülejõukäivatele maksudele ja kõikvõimalikule ahistamisele ei tahtnud talurahvas ühismajandeid moodustama hakata. Et tahe tekiks, küüditati 25. märtsil 1949 tegusamad inimesed Nõukogudemaa kaugematesse ja karmimatesse piirkondadesse. Põltsamaa kihelkonnas oli 1935. aastal 2159 talundit, aastal 1939 oli kihelkonnas elanikke 10436. Enno Piiri koostatud raamatu „Sakalamaa ei unusta” andmetel küüditati Põltsamaa kihelkonnast 1941. a 14. juunil 78 ja 1949. a 25. märtsil 399 inimest, plaanid olid suuremad, kõiki ei saadud kätte. Lisaks oli kihelkonnast 340 inimest arreteeritud ajavahemikus 1940–1955. Lisaks oli hulk inimesi ka kohapeal tapetud, nende arv siin veel ei kajastugi.

Kuidas taluperesid ruineeriti, jutustas Allan Meerits:

“Elasime Viljandimaal Põltsamaa valla Rõstla külas. Talul oli 29 ha maad, kolm tööhobust, sälg, 6–7 lehma, lisaks sead, lambad ja kanapere. Kolmekümnendate aastate lõpus ostis isa traktori Fordson ja rehepeksumasina Munktels. Alustati uue elumaja ehitamist, töökad ema ja isa oskasid majandada. Suurele sõjale järgnenud nõukogude aeg ei hinnanud talupere töökust, peale pandi suured tulumaksud ja metsanormid. Tulumaksu maksmiseks tuli talutöö kõrvalt tegelda äriga, isa ostis loomi kokku ja pani vorstivabriku käima. Ka puskarit tehti, olin kooliskäimise kõrvalt abiks puskariajamisel ja hakkliha masindamisel. Saadud kraam pandi hobuvankrile, sõideti Võhma raudteejaama, sealt läks isa rongiga Tallinna, mina tulin hobusega tagasi koju. Tallinna turul müüs isa kauba maha.

Esimestel aastatel suudeti maksta maksud ja täita metsanormid. Hakkasid levima jutud, et meie pere tehakse kulakuks, siis söödeti ja joodeti vallaametnikke. Sellest polnud kasu, 1948. aastal tehti ikkagi kulakuks, sellega suurenesid maksud ja metsanormid automaatselt veelgi. Neid ei suudetud enam täita. Tekkis oht, et maksude mittetäitmise pärast võidakse isa arreteerida. Ta hakkaski kodust eemale hoidma, tegi metsatööd ja ööbis Soosaare valla taludes. Kodus käis harva pimeduse varjus.

Maksude mittetäitmise tõttu hakati kodust vara ära võtma. Kõige enne läksid traktor ja viljapeksumasin, ema suutis mõned loomad tuttavatesse peredesse viia, et hiljem oleks, millest elu jätkata. Kirjutati üles laudast kõik loomad ja tubane kraam. Korduvalt käidi kodust isa otsimas. Tohlati omavoliliselt tubades, kappides ja lakas. Ükskord nägime, et jälle tulevad, ema põgenes lakka. Pennide peal olid lauad, ta läks laudade peale ja tõmbas redeli endale järele üles. Läbiotsijadki ronisid lakka, ülal rippusid loomanahad, seal sajatasid, et vaata, kuradid, on palju loomi tapnud, aga ema nad ei näinud.

Ülo läks kodust ära Põltsamaale kooli, mina olin suuruselt järgmine, ähvardati, et kui järgmine kord isa kätte ei saa, võtavad minu. Hakkasingi kartma. Teadsin, kus isa oli, läksin tema juurde ja hakkasime koos metsanormi tegema. Öösiti käisin 10 kilomeetri kauguselt kodust toidukraami toomas. Öine pimedus ja muud hirmud, oli õudne. Lapseootel ema oli nelja noorema lapsega kodus. Neis metsanurga taludes oli palju metsavendi, neil olid metsas oma punkrid, aitasid taludes töid teha, tasuks said toidukraami. Külarahvas teadis metsavendi hästi, keegi neid ei reetnud.

Küüditamise päeva eelõhtul tulime hobusega koju, mina jäingi koju. Varahommikul tulid küüditajad, käskisid ruttu-ruttu asjad kokku pakkida. Läksin tahatuppa, lükkasin akna lahti ja panin kõigest jõust võsavarjus jooksma. Kuulsin tulistamist, tegin jälgede segamiseks haake. Jõud sai otsa, tee hargnemise kohas hüppasin pikkade sammudega kuusepõõsaste vahele. Süda peksles hirmsasti. Seal veidi istunult sain aru, et tagaajajaid pole. Hakkasin minema isa juurde kõrvalisi radu pidi, ta oli läinud naabruses olevasse tallu, öösel magas küünis.

26. märtsi hommikul oli juba valge, kui perenaine tuli suure jooksuga tuppa ja ütles, et venelasi on kõik kohad täis. Jooksin lakka põhuvirnade vahele. Kuulsin hästi, mis õues toimus. Isa tuli küünist välja. Üks venelane ronis lakka, tallas põhkudel ja tundis jala all minu keha. Pistis kisama: „Bandiidid, bandiidid!“. Lakapealne tuli venelasi täis, käed käsutati mul üles, põhud torgiti tääkidega läbi, lauad kisuti lakast maha. Tutvustati mindki haarangulistele.“

Küüditamine saavutas oma eesmärgi, maarahvas hakkaski hirmuga kolhoose looma. Olgu siin toodud mõned näited.

29. märtsil 1949. a arutas kolhoosi moodustamist 17 Mällikvere küla talupoega, juhendas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Põltsamaa instruktor Ööman. Loodi Mällikvere kolhoos, esimeheks valiti Peeter Pullisaar, juhatusse lisaks August Roosimaa, Martin Pahla, Karl Vassil, Karl Tähnas. Teravilja saadi aasta lõpuks hektarilt 18,4 ts, piima igalt lehmalt 1670 kg, kogutulu 63928 rubla. Aasta hiljem toodangud langesid, esimees Peeter Pullisaar ja brigadir Karl Vassil vabastati oma kohalt ning aasta pärast ühinesid Mällikvere, Allastvere ja Uuepõllu kolhoos, ühine kolhoos nimetati J. V. Stalini nimeliseks.

31. märtsil 1949. a tulid Rõstla küla 22 talupidajat kolhoosi moodustamiseks kokku Rootsi talus. Kohal oli taas Eduard Ööman, lisaks Vitsjärve külanõukogu esimees seltsimees Simon. Otsustati moodustada kolhoos, esimeheks valiti Nikolai Pihlak, juhatusse Eduard Viilol, Hants Nurk, Elmar Kuusk ja Loviisa Nurk. Kolhoosi nimeks valiti Nõmme. Sm Viiloli ettepanekul otsustati kolhoosniku aiamaa suuruseks jätta 0,6 ha, lubada pidada 2 lehma, 2 siga, 5 lammast või kitse, piiramata koguses linde ja jäneseid ja 20 mesipuud. Sisseastumismaks oli 30–50 rubla, aastas tuli välja töötada 150 normipäeva. Kõik eelpooltoodud andmed kogus Vilja Roots.

Viktor Meister, Põdra sovhoosi direktor aastatel 1951–1961, jutustas: „Põdra sovhoos oli moodustatud 1949. aastal kuuest kulaku talust, millest inimesed olid Siberisse viidud: Rohtaia, Juhani, Pritsu, Tõnuri, Kirjase, Lossi – kokku 240 ha. Oma nime oli Põdra sovhoos saanud tee otsas asuvast saunamehe majast Rohtaia talu maadel s.o Põdra saunast! Sovhoosil oli sel ajal 30 lehma, 20 emist ja kari põrsaid. Noorsigadel puudus algul laut, nad elasid õue toodud põhuvirnas isegi 20-kraadise külmaga.

1951. aasta lõpuks suutsime ehitada sigade jaoks esimese baraki. Järgnevatel aastatel ehitasime lauda 100-pealise karja jaoks, sigala, kontorimaja, kaupluse ja elumaja. Aastad 1952 ja 1953 olid põllumajanduse jaoks väga rasked. Sügised olid väga vihmased, vastorganiseeritud kolhoosid ei suutnud loomadele sööta koguda, loomad olid näljas ja surid sadade viisi. Tappa ei tohtinud, sest tuli täita loomakasvatuse kolme aasta plaan. Tegelikkuses vähenes loomade arv poole võrra. Sovhoosides sellist häda ei olnud, sovhoosi tööline sai kindla palga. Tööd tehti ööd ja päevad, et loomi päästa saaks.“

Lõpuks nooremale generatsioonile pisut sõnaseletusi:

Kolhoos – lühend venekeelsest väljendist kollektivnoje hozjaistvo – kollektiivne majapidamine, talupidajad pidid ühinema selliseks majapidamiseks, kõik oma vara ära andma ja edaspidi käsu (valdavalt ebapädeva, kuna käsud tulid parteiametnikelt linnast) järgi tööd tegema. Kolhoosi juhtis esimees ja töö eest tasu saamine sõltus kolhoosi olukorrast. Algul maksti normipäevades. Kui hakkas paremini minema, maksti ka rahapalka. Kui läks eriti hästi, maksti palju paremini kui sovhoosides.

Normipäevad – kolhoositöö eest saadud kujuteldav tasu. Kui kolhoos tulu sai, siis jagati tulud väljateenitud normipäevade alusel. Alati ei saanud tulu, eriti alguses.

Sovhoos – lühend venekeelsest väljendist sovetskoje hozjaistvo – nõukogude majapidamine, riiklik majand, mida juhtis direktor. Sovhoosis maksti rahapalka.

Partorg – partei organisaator, tegelikult asutuses kõige tähtsam tegelane; jälgis, et elu toimiks kõrgel ideoloogilisel tasemel ehk punaloosungite vaimus ja lähtudes partei suunistest. Öeldi ka, et pardi ja orava ristsugutis: ronib kõrgele ja laseb teistele pähe. Nende hulgas oli tegelikult ka kõige inimlikumaid inimesi.

Seltsimees, lühend sm – lugupidav pöördumine kaaskodaniku poole. Alguses tähendas ikka oma parteikaaslasi, aga partei oli ainult üks ja sinna pidanuks tahtma kuuluda kõik inimesed. Nii olidki siis kõik omavahel seltsimehed. Väljaarvatud kurjategijad, nemad olid kodanikud. Härrasid, prouasid ja preilisid ei olnud, ega ka isandaid-emandaid.

Külanõukogu – peaaegu nagu valla volikogu, ainult neist ei olenenud midagi.

Täitevkomitee – peaaegu nagu vallavalitsus, aga ka neil oli vaid rõõm ülevaltpoolt tulnud käske täita.

Algul moodustati kolhoosid peaaegu igas külas, aegamööda need aga liideti omavahel ja osades kolhoosides-sovhoosides elati lõpuks isegi hästi. Või et olime sellega harjunud ega kujutanud muud võimalust ettegi. Oli kino ja tantsuõhtud ja mis sa siis ikka elult muud tahad.

Koostaja: Rutt Tänav

Vaata ka Põltsamaa Valla Leht märts 2019

Küllap on praegu kohane meenutada põltsamaalaste kunagist kohutavat kogemust – lastehalvatuse ehk poliomüeliidi epideemiat 1958. aastal. Ka selle tõve tekitaja on viirus, polioviirus. Hirmus haigus pääses tõenäoliselt levima Põltsamaa turult ja võttis kahe lapse elu ning sandistas paljusid.

Mida tehti valesti, mida tehti õigesti? Augustikuine turg, palju rahvast, palju lahtist, pesemata kaupa, sealt nakkus ilmselt laiali läks.

Toonase Põltsamaa rajooni tervishoiukomisjoni esimehe ja epidemioloogi abi Lembit Vingi mälestused sellest ajast on kirja pannud Siiri Õunap ning need on ilmunud ajalehes Vali Uudised 7. ja 12. aprillil 1995. Praegune lugu on kirjutatud eelnimetatud artikli ja dr Hilda Rosina mälestuste põhjal ning sarnaneb mõneti raamatus “Põltsamaa meditsiini 250 aastat sõnas ja pildis” ilmunuga.

Lastehalvatus ehk poliomüeliit oli varem üks kardetumaid nakkushaigusi, mis lastele võis osaks saada. Polioviirus kahjustab seljaaju närvirakke ning toob kaasa lihaste halvatuse. Haiguspuhanguid oli olnud ka 1948 ja 1956, kuid 1957 polnud mitte ühtegi haigusjuhtu ja seega ei oodatud uut.

Siis aga, 1958. a augustikuus 25 ja septembris 45 haigestunut. Kahte last ei õnnestunudki päästa – kui halvatus tabab hingamislihaseid, ei saa ilma hingamisaparaadita enam midagi teha. Hingamist ei toimu, ei saa hapnik sisse ega süsihappegaas välja. Allakirjutanu on ise hariduselt bioloog ja ülikoolis kõiki neid asju õppinud, teab, millest kirjutab.

Nakkusosakond oli siis veel praeguse Lossi tänava haigla vastas vanas majas (nakkus- ja tuberkuloosiosakond, toona aadressiga V. Kingissepa 12) – need voodid said täis ühe päevaga. Nakatunud tuli tervetest kindlalt isoleerida, asi oli nii tõsine, et isegi sõjaliseks otstarbeks hoitud epidemioloogia fondi 15 madratsit võeti kasutusele. Kuid majas olid tingimused äärmiselt halvad: palatid läbikäidavad, puudus vannituba, oli üldkasutatav kuivkäimla. Olukord oli isegi selle aja kohta antisanitaarne.

Kõigepealt oli vaja kiiresti organiseerida täiendavat pinda, kuhu haiged paigutada. Selleks sai julgeoleku ja miilitsa käsutuses olev maja Kuuse tänaval, doktor Mai Saare maja. Olukorra ohtlikkust mõisteti Moskvaski, ega muidu julgeolekul maja käest poleks võetud. Miilitsad ja julgeolekumehed tassisid õuepoolsete akende kaudu asju välja, samal ajal toodi uksest juba voodeid ja haigeid. Hiljem, 1959. aastal kolisid Kuuse tänava haiglasse kirurgia-, sünnitus- ja günekoloogiaosakond, nii tõusis voodikohtade arv 75-ni.

Sanitarid ja õed, kel kodus lapsed, ei julgenud tööle tulla. Nime poolest küll lastehalvatus, kuid hakkab siiski külge ka täiskasvanutele – Põltsamaal haigestunutest 112 olid kuni 14-aastased, 61 olid 15–29-aastased ja 24 olid 30-aastased ja üle selle. Appi tuli 25 üliõpilast Tartust – neid nimetati surmapõlgurite brigaadiks – ning mitmeid arste. Töötati isegi 36 tundi järjest, sanitaarepidemioloogiajaamas ehitati narid ning ka kohalikud meedikud ei käinud vahepeal kodus, isegi mitte söömas. Põltsamaa meedikuist nimetab Lembit Vink Laine Sova, Maret Rosenbergi ja Laine Linnustet, raske koorem oli kanda ka juhtidel – doktoritel Hilda Rosinal (oli peaarst), Aino ja Juhannes Juurel ning Ekaterina Vassiljeval.

Et uut nakkuselevikut ära hoida, sai edaspidi toiduaineid müüa ainult lubade alusel, kool alustas tööd alles septembri lõpu poole. Kohalikus lehes Kiir ilmus artikkel, milles selgitati inimestele kujunenud olukorda. Trükiti lendlehti selgitamaks, mida peab teadma lastehalvatusest. Keelati rahvakogunemised.

Tallinna–Tartu bussid ei tohtinud Põltsamaal peatuda. Meenutagem, et siis käis Tallinna–Tartu maantee veel Põltsamaa linnast läbi, üle Suure silla ja Roosisaare. Puhu rist tekkis alles järgnenud kümnendil.

Et rohkem lapsi lihaste töövõime kadumise tõttu ei lämbuks, tuli haiged kiiresti viia hingamisaparaadi alla, selleks andis valitsus Põltsamaa Rajoonihaigla käsutusse lennuki. Tartu hingamiskeskus oli nõrgavõitu, sestap viis lend tihti Kuningamäe lennuväljalt Riiga. Ka autoga Tartusse sõitmine polnud kuigi mugav – kehvade teeolude tõttu kulges marsruut Jõgeva kaudu.

Haiget enam vaktsineerida ei saa, kuid päästa võivad antikehad – nii süstitigi inimestele varem poliomüeliidi läbipõdenute verest valmistatud seerumit. Kasutati ka gammaglobuliini üldise immuunsuse tõstmiseks.

Epideemia oli üle-eestiline – kokku haigestus ligi tuhat last. Et päästa veel nakatumata inimesed, oli neid vaja ikkagi vaktsineerida. Ülemaailmse Tervishoiufondi ja Punase Risti kaudu saadi septembri lõpu poole Ameerikast vaktsiini, peagi valmis ka Nõukogude Liidu oma vaktsiin. Nii on Eesti üks esimesi maid maailmas, kus kogu elanikkond vaktsineeriti poliomüeliidi vastu, see toimus samal, 1958. aastal. 1962. aastast alates pole Eestis seda haigust esinenud, kuid vaktsineerimise vähenemise tõttu on oht taas olemas. Doktor Rosin jätkas visalt võitlust haiglale juurdeehituse saamiseks ning 1965 see valmiski.

Koostaja: Rutt Tänav

Vaata ka Põltsamaa Teataja nr 23, 20.03.2020.