ANNE ÜTT (snd 1948)
Põltsamaa Käsitööseltsi esinaine.
Uurinud Põltsamaa Kodumajanduskooli ja linna ajalugu. Kogunud legende Põltsamaa kihelkonna kohta ja kirjutanud üles kihelkonna mustreid. Koostanud näituse „Päevapiltnikud Põltsamaal 1890–1940“, toimetab sotsiaalmeedias Facebooki grupis „Põnev Põltsamaa vanadel fotodel“.
URMAS KUUSIK (snd 1966)
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetaja.
Uurib metsavendade ajalugu Põltsamaal ja selle ümbruses.
Raamatuna on ilmunud magistritöö “Kolmas Riik” ning 2019. aastal „Aimla metsavennad 1944–1987“.
JÜRI PÄRNA (snd 1938)
Põltsamaa Muuseumi üks asutajatest.
1998–2001 Põltsamaa Muuseumi varahoidja.
Uurib oma kodukoha Soosaare ajalugu.
RÜNNO SAVIR (snd 1985)
Kaitseliidu Jõgeva maleva Põltsamaa üksikkompanii ajaloopealik. Uurinud aktiivselt Põltsamaa vallast ja selle lähiümbrusest pärit Vabadussõjas langenute ja Vabadussõjas osalenute mälestusi, tuvastanud üle 30 vabadussõjas langenud sõjamehe haua, osalenud muuseumi koduloopäevadel ja kalmistute koristamise talgutel.
LONIIDA BERGMANN (1934-2021)
Olnud Eesti Rahva Muuseumi korrespondent, Võisiku–Kundrussaare külaseltsi Ewa esinaine ning Jõgevamaa giid.
Tegeles Võisiku ja Kundrussaare ajaloo uurimisega.
VILJA ROOTS (1938-2020)
Põltsamaa Muuseumi varahoidja aastatel 2001–2011.
Oli usin mälestuste koguja ja Eesti Rahva Muuseumi korrespondent.
Koos Rutt Tänavaga koostanud teksti raamatule sarjast Enne Pariisi käi Nuustakul – PÕLTSAMAA (Maalehe Raamat)
Koostanud mälestusteraamatu “Elame veel…” I-III köide.
EVALD PÕLDMAA (1928-2017)
Põltsamaa Muuseumi üks asutajaid, muuseumiga seotud 1996-2001. Suur osa muuseumi eksponaatidest on meile sattunud Evaldi kaudu.
Tegeles Tapiku, Tamsi, Kauru ja Tõivere ajaloo üleskirjutamisega.
OSKAR RAUDMETS (1914-2003)
Muinasaja- ja kodu-uurija sündis 6. juunil 1914. aastal Tallinnas. Põhihariduse omandas Vaidas ja Tallinnas. 1936–37 teenis aega Eesti Kaitseväes. Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi lõpuaastail töötas Püssi, Lüganuse ja Kuimetsa vallavalitsustes. 1943. aasta septembris põgenes Soome ja temast sai “soomepoiss” kõige sellega kaasnevaga. Pärast vabanemist töötas 40 aastat Harju Rajooni Teede Remondi- ja Ehitusvalitsuses. Oma meelistegevuse arheoloogiaga sai tõsisemalt tegelema hakata alles keskeas. 1965. aastast kuulus Tallinna Linnamuuseumi kodulooringi, uurimisteemaks oli Tallinna ümbruse muistne minevik, kuid tema uurimise jälgi võib leida tervest Eestist. Iseõppijana on läbi töötanud palju arheoloogilist kirjandust nii eesti kui võõrkeeltes. Ajaloo Instituudile on ta üle andnud tuhandeid leide, avastanud sadu kultusekive, muinasasula- ja rauasulatuskohti, kivikalmeid.
Viibides 1988–90 Põltsamaal, avastas ta selle ümbruses 29 muinasasulakohta ja 8 kultusekivi. Aitas läbi uurida ehituste käigus väljatulevat maapõue kultuurikihti, ilma temata oleks teadmatusest nii mõndagi ajaloo jaoks kaduma läinud.
HEINO JOOST (1933–2001)
H. Joost sündis Põltsamaa vallas Võhma külas, õppis Pauastvere Algkoolis, Põltsamaa Mittetäielikus Keskkoolis. Elukutse omandas Jäneda Põllumajandustehnikumis ja EPA kaugõppes agronoomiat õppides. Töötas M. Lillevere nimelises kolhoosis aiandusagronoomina, aiandi rajajana ja juhatajana.
H. Joost rajas külamuuseumi “Kodulootare” oma vanas majas, kus oli üks tuba pühendatud K. A. Hermannile. Ta korrastas K. A. Hermanni sünnikoha, mis asus tema talu maadel, hooldas ja haljastas seda. Ta koostas kultuuriloolise kaardi “K. A. Hermann kodukülas ja Põltsamaal” ning raamatu “Gustav Beermanni radadel” koos Einar Hiobiga. Heino Joosti koostatud on fotoalbum “Võhmanõmme küla aastal 2000” (taludest ja peredest). Tema kogutud on u 30 kaarti, mida ta tahtis kasutada Võhmanõmme küla “Ajalooatlase” koostamiseks. Vanima originaal on üle 300 aasta vana.
HELLE KULL (1927–1994)
Põltsamaa kihelkonna kodu-uurija ja kohalik ajakirjanik Helle Kull sündis 14. augustil 1927. a Uue-Põltsamaa vallas Mällikvere asunduses Odrassaare talus. Alghariduse omandas Pauastvere Algkoolis, mille lõpetamise järel jätkas õpinguid Põltsamaa Ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1946. aastal.
Nagu paljud sõjajärgsed keskkoolilõpetajad, asus ka Helle Kull tööle õpetajana. Esimeseks töökohaks sai Tapiku külakool. Tapiku perioodi langes ka abiellumine ning kahe poja sünd. Vabadussõdalasest onu talus kasvanud kindlameelne naine sai hakkama tavatu teoga, lastes oma pojad ristida. Sellest tekkis palju pahandust ja Helle Kullil tuli jätkata oma õpetajatööd Palamusel. Hiljem töötas ta ka Päinurme koolis. 1991. aastast Eesti Rahva Muuseum aukorrespondent Helle Kull hakkas kodu-uurimistööga tegelema 1960. aastate lõpus, järgides Emakeele Seltsi üleskutset koguda vanu jutte ja laule. Küllap aitas sellele kaasa eesti keele õpetamine koolis ja sõnumite saatmine rajooniajalehele.
1978. aastast alates hakkas ta saatma oma töid ka Kirjandusmuuseumile ja Eesti Rahva Muuseumile, 1985. aastast ka Eesti Spordimuuseumile. Ta on teinud uurimustöid veel Aianduse ja Mesinduse Seltsile, ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumile, Eesti Muinsuskaitse Seltsile ning Viljandi koduloolastele ja loodava Põltsamaa Muuseumi tarbeks.
Kõige mahukam on olnud tema pärand Eest Rahva Muuseumile. Seal on üle 20 tuhande lehekülje tema kirjatöid, üle 4500 foto ja muid esemeid. Põltsamaa kihelkonna eri paiku puudutavad mahukad uurimused on tal koostatud Pajusi ja Põltsamaa valla ning Tapiku, Lahavere, Arisvere ja Võhma küla kohta. Põltsamaad käsitlevaid töid alustas ta 1986. aastal ning need olid planeeritud 11 aasta peale. Igal aastal oli plaanis koostada 1500 lehekülge teksti. Ta jõudis käsitleda Põltsamaa üldist ajalugu, usuelu, väiketööstust, kaubandust, majandusühistuid, haridust, kultuuri, meditsiini ja põllumajanduskombinaati.
Helle Kulli viimaseks tööks jäi uurimus Põltsamaa omaaegsest linnapeast Georg Koldist, kes aastatel 1930–40 ning 1941–42 Põltsamaal väga palju korda saatis. Juba raskelt haigena lõpetas autor selle töö, annetades eksemplarid Põltsamaa Linnavalitsusele, Georg Koldi tütrele ja loodavale Põltsamaa Muuseumile. Georg Koldi mälestustahvli avamisel peetud sõnavõtt jäi ka tema viimaseks avalikuks esinemiseks.
Helle Kulli tööd ei olnud ainult uurimuslikud kirjatööd. Ta on püüdnud kodukoha ajaloolist mälu säilitada ka mälestuskivide ja -tahvlite näol, mis aastatel 1988–1994 tema initsiatiivil Põltsamaa piirkonda püstitati.
