Põltsamaa linnas, jõe vasakkaldal, aadressiga Jõe 3 seisab heleroheline maja, kunagine kihelkonnakool, üks eesti rahvusliku liikumise tähtsamaid taimelavasid. Siin õppisid ja õpetasid mitmed teenekad eesti asja edasiviijad, koolijuhatajaks oli Gustav Heinrich Beermann, kelle tütar ja poeg on seotud esimese sinimustvalge lipu valmimisega.
Emilie Rosalie, esimene laps Beermannide peres, oli sündinud 16. detsembril 1860 (vkj) Pilistveres. Pere kasvas üpris suureks: Emilie sai endale kolm nooremat õde ning neli venda ja peale omade kasvatati üles ning anti haridus kolmele kasulapsele. Eks olnud ka Karl August Hermann Beermannide peres omainimene. Koolipoisipõlves toitsid Hermanni koolivennad ja koolijuhataja, suviti oli nooruk Beermannide juures karjapoisiks. Hiljem, 1869. a võttis Beermann Karl Augusti oma kooli abiõpetajaks.
Emilie õppis koduses koolis ja hiljem tütarlastekoolis. Täiskasvanud neiuna hakkas ta ise õpetajaks: tema osaks oli mõistagi tütarlaste näputöö ning muude kodumajapidamises vajalike oskuste kujundamine, aga ka saksa keele tunnid. Beermannide oma koduski räägiti saksa keeles nagu enamikes eestlastest haritlaste kodudes, mis aga ei takistanud kedagi neist vaimustumast rahvuslikest, eesti aadetest. Kohalik koolirevident Nikolai von Wahl otsustas Emilie õpetajatöölt minema ajada, kuna neiu sisendas liiga agaralt ja vaimustunult oma õpilastesse eestimeelsust. Ka kirikhärra Carl Maurach on kurtnud, et Põltsamaa kihelkonnakooli satuvad õpetajateks alailma „eesti agitaatorid“ ning on kahetsenud, et tema oma koolis on „hermaneid“ ja „jürmaneid“ üles kasvatatud.
Üks neist eesti agitaatoreist oli Eduard Bornhöhe – 17-aastane abiõpetaja, kes just siin, vaimustudes neiu Emilie ilust ja iseloomust ning iidsetest lossimüüridest, kirjutas oma esimese ajaloolise jutustuse „Tasuja“. Lugedes lossipreili Emilia von Raupeni õilsameelsusest võime pisut ette kujutada Emilie Beermanni. Carl Frey on kirjutanud Emilie kohta: „Iseäranis meie kõikide poolt kalliks peetud koolipreili Emilie Beermann oli mängude korraldamisel alati eesotsas, sest me kõik kui maalapsed olime alguses selle kõigega harjumatud ja saamatud ega julgenud millegagi peale hakata, aga preili Emilie fukseeris meid välja, nagu ta ise naljatades ütles.“
Kuidas aga Emilie Beermann esimese sinimustvalge lipu õmblejaks osutus, pole põltsamaalastele pikalt seletada vaja – eks oleme siin juba aastaid lipu sünnipäeva pidanud ning 2014. a suvelgi näitlikult üle korranud, kuidas see kõik oli. Siinkohal toome ära vaid paar olulist allikat.
Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu valmimisest jutustab endine Põltsamaa kihelkonnakooli õpetaja Aleksander Mohrfeldt: „Elasin seekord dr. K. A. Hermanni juures ja seal oli kord lipu jutt söögilauas käsil. Doktori-proua haaras naiseliku elavusega mõttest kinni, hüüdis jutu lõpul: “Mina muretsen seltsile lipu!” Ta tõmbas kaasa mõned meie tolleaegseist eesti noorikutest ja neidudest ning 26. märtsil 1884 (vkj) oli meil ilus siidiriidest lipp seltsi korteris … Abilisteks on temal Hermannide perekonnatuttavad preilid Miina Hermann ja Emilie Beermann.“ K. A. Hermanni abikaasa Paula oli Emiliele täditütar. Noored – Karl ja Paula – kohtusidki esimest korda perekonnaringis, 1872. a Põltsamaal. Neiu jäi juba esmakohtumisel noormehele südame külge kinni, kuid läks veel kuus aastat, enne kui lihavõttepühade ajal Põltsamaal kihlumisejuttu sai rääkida.
Miina Hermann (Härma) on teatavasti pärit Kõrvekülast, pole Karl Augustiga suguluses, kuid Miina isa oli oma musikaalse tütre tuntud muusikategelase juurde Tartusse õppima toonud. 1883. a oli Miina Hermann Peterburi konservatoriumisse astunud, ometi pidi ta järgmisel kevadtalvel mingil põhjusel Tartus olema, et sai lipu annetamises osaleda. Rongid ju käisid. Käidi ka Põltsamaalt Tartusse nii, et mindi hobuvankril Jõgevale ja sealt rongiga edasi. Üks kord päevas läks rong Tartust Peterburisse ja vastupidi, samuti üks kord päevas Tartust Tallinnasse ja vastupidi. Jõgeva ja Tartu vahemaa läbimiseks võis kuluda ligikaudu kaks tundi või pisut rohkem.
Carl Frey kirjutab, mida jutustas kooli kokkutulekul 1939. aastal Emilie vend Christoph, siis juba Järva praost emeeritus: „Emilie ostnud Põltsamaal Leihbergi riide kauplusest lipu riide – sinine must valge – ning õmmelnud selle esimeseks Eesti lipuks kokku. Isa töötoas valmistatud lipu varras ja tema viinud selle Tartu.“ Esineb aeg-ajalt arvamusi, et see jutt on vastuolus Aleksander Mohrfeldti eespool äratoodud mälestusega, kuid allakirjutanu siin vastuolu ei näe. Tuleb vaid lauseid täpselt lugeda ja mitte lisada neile oma mõtteid. Kui üks inimene lubab, et ta muretseb lipu, ei tähenda see automaatselt, et ta ise õmbleb. Kui lipu kingivad kolm daami, siis ei tähenda see jällegi kohe, et nad kõik õmblemises osalevad. Kui teatud päeval on lipp Tartus korteris olemas, ei tähenda see veel, et ta kindlasti just selles korteris või kindlasti just Tartu linnas ka tehti.
Allakirjutanu ei pea võimalikuks väärikate meeste, Christoph Beermanni ning tema sõnade kirjapanija Carl Frey aususes kahelda, eriti, kuna seltskonnas viibis rohkemgi lipu valmistamise ajal koolis olnuid nagu Viru praost Gustav Beermann jun ja Lahavere kooliõpetaja Mihkel Melesk. Nende kuuldes poleks vist olnud arukas luiskelugudega välja tulla, kui sellist võimalust endale üldse ette kujutada.
Et just Christoph Beermann oli lipuhoidja ja lipu pühitsemisel värvuste tähenduse kohta kõne pidas, on piisavalt dokumenteeritud. Ka öelnud ta 1939. aastal ümberasumise eel, et tema ei lähe Saksamaale, tema on esimene Eesti lipuhoidja ning tulevased põlved võiksid talle lahkumist ette heita. Eks kinnita seegi, et Beermannidel on lipu valmimises oluline osa.
Ehitusmeistrist pereisa Gustav juhtis aastatel 1882–1884 Tartu Peetri kiriku ehitamist, samal ajal juhtis ta ka Põltsamaa kihelkonnakooli – ilmselgelt oli vaja aeg-ajalt Tartu ja Põltsamaa vahet liikuda. Karl August Hermann kirjutab Eesti Postimehes, et käis 1884. aasta jaanuaris Põtsamaal põllumeeste seltsi koosolekul – ju siis polnud liiklus Tartu ja Põltsamaa vahel nii tülikas, et isegi talvel võttis mees üksnes koosoleku pärast teekonna ette. Ei maksa siis pidada võimatuks lipu valmistamist Põltsamaal ja selle viimist siit Tartusse.
Juba järgmisel aastal pärast lipu valmistamist – 1885. aastal põles koolimaja, tänapäeval näeme teda vaid pooles suuruses endisest. Emilie asus pärast koolimaja põlemist Tartusse, pidas pansionaati. Ta abiellus alles 1895. aastal oma ammuse austaja Jaan Lillakuga ning asus elama Viljandimaale Sürgaverre. Tema elu ja abielu jäid liiga lühikeseks: Emilie suri peagi pärast oma poja Emili sündi. Ta maeti Viljandi vanale kalmistule (teater Ugala taga), tema kalm on märgitud ka kalmistu plaanile ja on kõrge loodusliku hauakivi järgi eemalt kergesti märgatav.
Emiliest ja Eesti lipust on 26. juuni 1988 ajalehes Edasi kirjutanud professor Toomas Frey, erinevates väljaannetes on teemat käsitlenud Einar Hiob ja allakirjutanu. Keda teema rohkem huvitab, saab muuseumist Põltsamaa Ajaloo Vihiku „Emilie Beermann, Eesti lipp ja Põltsamaa“, lisaks jutule ka pilte toonasest Põltsamaast. Raamatukogust on võimalik laenutada ka Heino Joosti ja Einar Hiobi „Gustav Beermanni radadel“, mis on eriti põhjalik käsitlus Põltsamaa kihelkonnakoolist ja Beermannide perekonnast.
Koostaja: Rutt Tänav
Vaata ka Põltsamaa Vallaleht mai 2018.