6. jaanuaril 2019 tähistati Eestis 100 aasta möödumist Vabadussõja murdelahinguist, süüdati võidutuled ja matkati kunagisel rindejoonel. Meie vallas algas päev võidutule süütamisega Tapiku võidualtaril, samuti said üles päris suured ja teabeküllased infotahvlid Tapikule, Aidu Võidualtari juurde ning Puurmanisse.
Tapiku mõisast ei ole kuigipalju teada, kuid midagi siiski. Mõis kuulus 18. sajandil Lustivere omanikele von Wolffidele ning sajandi lõpul ja järgmise algul Uue-Põltsamaa Carl Magnus von Lilienfeldile. Vahepeal oli mõis panditud, kuid alates 1827. aastast kuulus kihelkonnakohtunikule Eduard von Wahlile. Pantimine ja müük võisid olla seotud kaardimänguga, igatahes perekonnapärimus seostab Carli majandustegevust kaardimänguga. Eduard von Wahl pärandas mõisa oma seitsmendale lapsele Hugole, kuid Hugo elas kehva tervise tõttu Madeiral, Tenerifel ja teistes toredates kohtades. Noorim poeg Karl Axel jäi Tapikule, oli abielus Felicie Sidonie Thekla Zoege von Mannteuffeliga ning neil oli kolm last, kaks poega ja tütar. („Erlebtes Livland“, E. v. Harpe, D. v. Wahl)
Tapiku on teistest asulatest niivõrd eemal, et teda kutsutud väljaspool isegi „Tapiku vabariigiks“, muust maailmast eraldavad teda sood ja rabad. Nii ei püüdnud ka punased Vabadussõja ajal üle Endla raba Tapikule tungida. Küll aga oli siin kaitseliin Tapiku – Lahavere – Aidu joonel. „Meie kaitsetegevust, eriti Tartu ja Põltsamaa vahel, soodustasid ka maastikutingimused. Võrtsjärv ja Endla järv ühes nendevaheliste suurte soiste ja metsaste aladega moodustavad pealetungijale mõjuva loodusliku takistuse. Vastase pealetung selles rajoonis suruti hõlpsasti kaitstavaisse kitsustikesse, millest lääne pool algavad suured laudlagedad väljad. Jalaväe tuli saavutab niisugustel väljadel oma maksimaalse mõjuvuse, mis ilmnes eriti Aidu lahingus.“ (Eesti Vabadussõda 1918–1920)
Õppursõdur Johannes Jalak Avinurme Kaitseliidust kirjutab: „Viimaseks jõulupühaks määratakse meid Tapiku mõisa, vahetama mingit väeüksust – „jalamaakuulajate komando“. Mõis, kuhu asume, on nagu mõis ikka. Härrastemaja ümbritsetud suurest pargist, mille puude turjal peab lasuma auväärt vanadus. Hoone on pealtnäha üsna nägus ja korras ja poisid naudivad juba ette mõnu, millisega lasevad pehmetele mööbliesemetele vajuda oma väsinud sõdurikondid. Ka hobused saavad endile jälle üle hulga aja sõduriratsule väärse peavarju.“ (Ülo Pärn, „Vabadussõja sündmused Jõgevamaal“)
Mõni aeg pärast riigistamist ja remonti, 1926. aastal kolis mõisahoonesse 4-klassiline algkool, mõisapargist sai koolipark. Tapiku koolis õppis 1920.–30. aastatel tavaliselt 70–80 õpilast. „Tapiku uus algkoolimaja on üks parematest koolimajadest Pajusi vallas. Ruumid vastavad praegusaja nõuetele. Kuid koolimaja ümbrus jätab palju soovida, sest omavalitsus ei ole puhtuse pääle suurt rõhku pannud. Kohalikud elanikud sõidavad koolipargist läbi, mis küll ilus nähtus ei ole. Loodame, et koolivalitsus selle kõrvaldamiseks samme astub,“ kirjutab Põltsamaa Teataja 3. märtsil 1928.
Kohapealne rahvas nõudis ka kooli 6-klassiliseks muutmist, et lapsed ikka rohkem haridust saaksid. Ja said oma tahtmise. Ülejäänud Pajusi vallas polnud hariduse olukord kaugeltki see, mis Tapikul: „Pajusi vald on samuti raskes seisukorras. Rikas, suur vald saadab oma lapsed Tapiku asundusse, kus 6-kl. algkool 3 õppejõuga töötab. Kalana nurk saadab samuti lapsed Tapikule viiendasse klassi. Pisisaare kool on lasterikkam. Puudub ka viies klass. Lapsed käivad muist Adaveres, muist Rutikveres,“ kirjutab PT 16. novembril 1929.
Tapiku piirkond koosneb Tapiku ja Tõivere asundustest ning Tamsi ja Kauru küladest. Kaurus olid põhiliselt vanatalud, Tamsis samuti, kuid seal on ka tööliste- ja metsavahimaju olnud. Tapiku ja Tõivere endistest mõisapõldudest said 1920. aastael asunikutalud. 1930. a jaanuaris kirjutab Tapikust ajaleht Põltsamaa Teataja: „Juba kaugelt paistab silma, et siin elab jõukas rahvas. Talu ehitused kõik kahekordsed ja kivi katustega. Veksel on Tapikul tundmata paber. Mootorijõulisi viljapeksumasinaid on kuus, aurujõul üks. Meierei ja koolimaja nägusad hooned. Kaupmees kaebab, rahvas rikas, poest ei osta midagi. Jõgevalt toovad koti viisi suhkrut ja vaguni täie küpsetatud rukkeid, nagu näha, et küttest suur puudus. Tapikul oli oma postiagentuur ja kaks poodi – teine teiselpool turuplatsi. „Sitsi“ pood on talurahva kauplus. Nende vahel on päris elav liikumine.“
Võidualtari ehitas kohalik rahvas Tapiku koolimaja parki 1936. aasta suvel. 23. juunil kuulati koos raadiost riigivanema kõnet, jumalateenistuse pidas Põltsamaa kirikuõpetaja Erik Julius Hugo Frey ning võidutule süütas vallavanema abi Jaan Trull. Selle tule tõi Aidu Võidualtarilt karbiidilambiga Georg Valdmann.
Tapiku võidualtar lasti 1941. aastal õhku, kuid pärast pikki aastaid otsustas MTÜ Tapiku Mõis altari taastada. 2016. aastal koguti kogukonnaga piisav hulk raha kokku, et valada vundament ja lisada kombe kohaselt sellesse ka silinder kaasaegsete dokumentide ja esemetega. Kingitusena Eesti Vabariigile 100. aastapäeva puhul taastas Tapiku küla rahvas Vabadussõja võidualtari, pidulik avamine toimus 12.
Koostaja: Rutt Tänav
Vaata ka Põltsamaa Valla Leht veebuar 2019