Põltsamaa jõe kaldal, kohe gümnaasiumi kõrval seisab pargi servas vana uhke maja – Uue-Põltsamaa mõisa härrastemaja. „Uue-“ selle nime ees viib meid aastasse 1750, siis jagati Põltsamaa lossile kuulunud maad nii, et jõe paremkaldale jäi Vana- ja vasakkaldale sai Uue-Põltsamaa mõis, saksakeelsed nimed vastavalt Schloß-Oberpahlen ja Neu-Oberpahlen. Enne jagamist kuulusid kolm kihelkonda – Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani – kõik Heinrich Claus von Fickile, Peeter I riiginõunikule. 1750. aastal aga Fick suri ning maad jagati tema viie tütre vahel. Sophie Elisabeth sai Võisiku, Maria Friederike Eistvere, Beata Regina Adavere, Aurora Vana-Põltsamaa ning Christina Uue-Põltsamaa.
Pere noorim tütar Christina oli 1746. aastal abiellunud Viru-Nigula kihelkonna Andja mõisast pärit noormehe Jakob Heinrich von Lilienfeldiga. Kui 30-aastast ja juba väga mitmekesise elukogemusega inimest noormeheks võib nimetada.
Lilienfeldid olid algselt pärit Rootsist, nime Lilliefelt oli Lars Larsson Modularile andnud kuninganna Kristiina 1650. aastal seoses Rootsi aadlimatriklisse kandmisega. Saksakeelne nimi kanti 1746. aastal Eestimaa aadlimatriklisse. Andja mõisas Viru-Nigula kihelkonnas olid sündinud kokku neli venda ja üks õde Lilienfelde. Kaks venda langesid sõjas, kuid Carl Gustav ning Jakob Heinrich tegid karjääri Venemaa valitsejannade Anna Ivanovna ja Anna Leopoldovna (Anna von Braunschweig) õukondades.
Jelizaveta Petrovna (keisrinna Eliisabeti) troonipärija Holstein-Gottorpi hertsog Karl Peter Ulrich, tulevane Peeter III, nimetas Lilienfeldi oma ehk Holstein-Gottorpi riiginõunikuks ning seejärel salajaseks saatkonnanõunikuks. Carl Gustavi abikaasa intriigide tõttu tabas aga vendi Jelizaveta Petrovna karm kättemaks. Vanem vend hukkus pagendatuna Jakutskis, noorem kutsuti 1743. aastal Pariisi-saatkonnast tagasi ning anti valida, kas pagendus Hiiumaal või sõjavägi. Jakob Heinrich valis pagenduse.
Varsti, 1746. aastal, abiellus Jakob Heinrich Põltsamaa lossihärra Heinrich von Ficki noorima tütre Christinaga ning nelja aasta pärast sai temast Uue-Põltsamaa ja Kaavere mõisa omanik ning siin veetis ta pea kogu ülejäänud elu, ligi 40 aastat. Ta osales Põltsamaa industrialiseerimises ja asustamises lõppkokkuvõttes isegi edukamalt kui lossiomanikust kälimees Lauw. Erinevalt Lauw’st ei läinud tema ärid pankrotti ning ka tema perekonnanime kandjad jäid Põltsamaale kuni 1939. aastani.
August Wilhelm Hupel on kirjutanud: Jõe teisel kaldal lossi vastas asub Uue-Põltsamaa mõis, mille nüüdne omanik, härra salajane saatkonnanõunik von Lilienfeld kivihoonetega väga toredasti välja on ehitanud.
Juhan Maiste kirjutab häärberi kohta nii: Uue-Põltsamaa härrastemaja on ühekorruseline, barokselt nõgusa poolkelpkatuse ja tihedalt pilastritega liigendatud fassaadidega ehitis. Saal on kaunistatud 18. sajandile iseloomulikult – puitraamistuses tahvlite, peenelõikelise hammaskarniisi, kanneleeritud friisiga. Saali nurkadesse on paigutatud valgetest kahlitest ampiirstiilis ahjud.
Wilhelm Stavenhagen kirjeldab kogumikus „Album Baltischen Ansichten” Uue-Põltsamaad: Ilusad aiad, alleed ja saar jõe keskel – missuguseid varjulisi radu, pärnade sõõre, meeldivaid puhkekohti, orvasid, haljaid lehtlaid, läbipaistmatuid tihnikuid ja muid huvitavusi see pakkus. Kõikjal lõikus läiklevaid ojasid ja tiike sesse maastikku, mis oli tervikuks ühendatud kaarsildade abil – muutsid kogu selle paikkonna ööbikute eluasemeks.
Uue-Põltsamaa maadel jõe vasakkaldal tekkis käsitööliste asula ehk Hakelwerk, see algas Suure silla juures vesiveskiga ning kulges üle praeguse Roosisaare edasi piki Jõgeva maanteed. Mõisa tootmishooned paiknesid häärberist rohkem ülesvoolu. Lisaks tavapärasele mõisatoodangule tehti siin nisujahust puudrit. Kui aga Torma kirikhärra Johann Georg Eisen von Schwartzenberg õpetas puudrit hoopis kartulitärklisest valmistama, langesid tootmiskulud ja äri hakkas eriti hästi minema.
J. H. von Lilienfeld sai hästi hakkama oma mõisaga, ta oli major ning salanõunik, kuid kas tundis ta puudust õukonnaelust Peterburis, saatkonnaelust Pariisis? Kas ta tahtnuks olla riigiasjade otsustamise juures? Kindlasti tundis ta vastutust riigi heakäekäigu pärast, see vastutustunne oli Põltsamaal lausa traditsioon. Lilienfeldi äi, Heinrich Claus von Fick tahtis meie kolmest kihelkonnast luua näidisasumi, mille Venemaa valitsejad saaksid kogu impeeriumi arendamisel eeskujuks võtta. Tsaar Peetri varajane surm ning Katariina I trooniletõus ei lasknud Fickil oma plaane teostada, hiljem saatis Anna Ivanovna ta lausa Siberisse, kus humanistlik ja edumeelne mees asus jakuutide saatuse kergendamise nimel tegutsema. Väimehed jätkasid äia tööd nii Põltsamaa arendamisel kui maailma parandamisel. Hiljem on ju vastutusekoorma oma riigi paremaks muutmise eest oma kanda võtnud ka Ficki vanima tütre Sophie ning Peeter I järeltulija, nende ühine tütretütrepoeg, Võisiku omanik Timotheus Eberhard von Bock, kuulus Keisri hull. Perekonnaviga see vastutusevõtmine.
Lilienfeldi ja tema kälimehest lossiomaniku Woldemar Johann von Lauw ajal sai Põltsamaast Liivimaa suurim majanduskeskus Riia järel, vaid Räpina paberivabrik oli veel nimetamist väärt, nagu kirjutatakse. Põltsamaast sai ka kultuuri ning rahvavalgustuse keskus, siin elasid pastor August Wilhelm Hupel ja doktor Peter Ernst Wilde, tihedalt suheldi Rutikvere mõisnike von Pistohlkorside perega. Iga mees andis oma panuse riigi ja kohaliku maarahva heaks.
Jakob Heinrich von Lilienfeld oli filosoof, näitekirjanik ja juhuluuletaja. Tema sulest pärineb esimene Liivimaa komöödia – naljamäng „Uusaastasoov“ (Der Neujahrs-Wunsch) ilmus 1758. aastal. Selles näidendis on tegelasteks Liivimaa aadlikud ühes nukras Liivimaa mõisas nimega Sorgental ehk eesti keeles Mureorg. Nad on tülpinud oma igapäevaaskeldustest ja neid muserdab bürokraatia, harimatud naabrid pole mitte see seltskond, kellega neil oleks huvitav aega veeta, kultuursemad keskkonnad aga on kaugel. Kuid siis saabub aastavahetuseks koju perepoeg ja pärast mõningaid lõbusaid sekeldusi saavad kõik aru, kuidas oma elu paremini korraldada. Soe süda ja rõõmus meel ning omasuguste inimeste seltskond – see on elus kõige olulisem. Elame vaid korra ja kahju oleks seda elu tühja töö, asjatute tülide ja nääkluste peale ära kulutada.
Kindlasti aitab Lilienfeldi näidend meil mõista, mismoodi elati 18. sajandi keskel nii Põltsamaal kui ka mujal ümbruskonnas. Lilienfeldi satiiriliste näidendite ja mõne filosoofilise traktaadi tekstid on meie muuseumis olemas, sealt ka teadmine, mida ta maailma asjadest arvas. Teoses „Uus riigiehitus“ (Neues Staats-Gebäude) pakkus ta ühena esimestest autoritest välja idee, et Euroopa riigid võiksid ühineda. Ühinemise põhieesmärgiks oleks sõdade ärahoidmine, tüliküsimused lahendataks üle-euroopalises kohtus. Mõistusega inimesed suudavad ju omavahel vesteldes kõiki rahuldava tulemuseni jõuda. Eks 18. sajand oli selline mõistuse võidukäiku uskumise sajand.Jakob Heinrich von Lilienfeld oli filosoof, näitekirjanik ja juhuluuletaja. Tema sulest pärineb esimene Liivimaa komöödia – naljamäng „Uusaastasoov“ (Der Neujahrs-Wunsch) ilmus 1758. aastal. Selles näidendis on tegelasteks Liivimaa aadlikud ühes nukras Liivimaa mõisas nimega Sorgental ehk eesti keeles Mureorg. Nad on tülpinud oma igapäevaaskeldustest ja neid muserdab bürokraatia, harimatud naabrid pole mitte see seltskond, kellega neil oleks huvitav aega veeta, kultuursemad keskkonnad aga on kaugel. Kuid siis saabub aastavahetuseks koju perepoeg ja pärast mõningaid lõbusaid sekeldusi saavad kõik aru, kuidas oma elu paremini korraldada. Soe süda ja rõõmus meel ning omasuguste inimeste seltskond – see on elus kõige olulisem. Elame vaid korra ja kahju oleks seda elu tühja töö, asjatute tülide ja nääkluste peale ära kulutada.
Sõda pole õiglus, kirjutab Lilienfeld, sõjavõit sõltub õnnest. Iga sõja lõpus peetakse rahukongress – võiks siis ju sõja vahele jätta ja kohe kongressi pidada. Kutsutagu kokku kristlike valitsejate kongress, kes sõlmivad üldise rahukokkuleppe. Euroopas moodustatagu rahvuste tribunal, millesse kuulugu 69 isikut, kelle otsusele ka kõik valitsejad vabatahtlikult alluvad nagu on kirikukontsiil paavsti juures. Ülalpidamiskulud jaotatagu riikide vahel vastavalt nende suurusele ja võimsusele, koostatagu rahvusvaheline seadusteraamat. Kui mõni riik aga rahvuste tribunali otsust eirab, siis püütagu teda kõigepealt veenda, aga lõpuks, kui ikka mõistuse häält kuulda ei võeta, võib jõudu kasutada, sest Lilienfeldi plaan näeb ette ka ühendarmee moodustamist.
Oma „Uue riigiehituse“ tõttu on Jakob Heinrich von Lilienfeld arvatud ühise Euroopa idee kujundajate hulka koos Dante, Kanti, Leibnizi ja paljude teistega – tema kohta on artikkel Brüsselis 2006. a koostatud raamatus „Europe – giving shape to an idea“. See on veel üks teos, mida Eestis eriti palju olla ei saa, kuid meil on. Pealkirja võiks eesti keelde tõlkida: „Euroopa – idee võtab kuju“.
Lilienfeld mõtiskles ka selle üle, kuidas talupoegi pärisorjusest vabastada ning kuidas kogu Liivimaad peaks arendama, neist teemadest räägivad tema traktaadid „Über das Eigenthum und die Freiheit der Bauern” ja „Ein Plan Livlands Glück zu befordern“. Peeter III pooleaastase valitsemise jooksul 1762. a alustati Venemaal liberaalseid reforme, milles tema salanõuniku Lilienfeldi mõju on täiesti võimalik. Kuid pärisorjuse kaotamist katsetama kutsus Katariina II Torma kirikuõpetaja Johann Georg Eisen von Schwartzenbergi. Katsetus oli Venemaa jaoks siiski liiga varajane ning kukutati läbi, Eisen naasis Tormasse. Tulevikuinimeste (meie) jaoks on ta oma kirjapandud elukogemuse ja arvamused kapsliga 1766. aastal Torma kiriku torni paigutanud, kukest allpool paiknevasse munasse, nagu kirikutes ikka tehakse. Ka Eisen, kui anda ta nimi lühimal kujul, suhtles Lilienfeldiga, kindlasti vahetasid nad oma kogemusi ja arvamusi pärisorjuse kaotamise vajaduse ja võimaluste üle.
Lilienfeldi ennast kasutas prototüübina üks teine näitekirjanik – Jacob Michael Reinhold Lenz. On selline näidend 18. sajandist pealkirjaga „Koduõpetaja ehk erakasvatuse eelised“. Teater Vanemuine mängis seda 1980. aastatel. Selles näidendis on üks tegelane Salanõunik von Berg ja tema suhu on pandud Lilienfeldi mõtted. Samas näidendis on Hupeli arvamused antud koolmeister Wenzeslausile väljaütlemiseks, näidendi tekst on ära trükitud eestikeelses raamatus „JMRL“, saab lugeda.
Jakob Heinrich ja Christina von Lilienfeldil oli kuus last. Aurora Maria, Karl Magnus ja Christina Jakobina elasid väärikalt vanaks. 58 ja 67 aastat tundub sel taustal, kui paljud noored naised sünnitusel surid, täiesti kõrge eana. Noorelt surid Peter (1749–1771), Helene Henriette (1747–1770) ja Margarethe Sophie (1751).
Karl Magnus ostis õdedelt nende osa mõisast välja. Aurora Mariast sai Vene riigidaam ja Püha Katariina ordeni väikese risti kavaler ning kindralleitnat Carl Gustav von Rönne abikaasa, elati Peterburis ja neil olid poeg ning tütar. Christina Jakobina oli abielus Rannu omaniku Friedrich Wilhelm von Siversiga, kes oli ka Kuramaa tsiviilkuberner, seejärel senaator ning osales Liivimaa talupoegade vabastamisel pärisorjusest.
Karl Magnuse ainsa poja, Liivimaa maamarssali ja maanõuniku Karl Reinhold Georgi kolmest pojast said alguse kolm Lilienfeldide liini: Uue-Põltsamaa, Keeni ja Albu omad. Albu omadelt ostis näiteks Peeter Hansen (Anton Hansen Tammsaare isa ehk Vargamäe Andres) oma talu. Uue-Põltsamaale jäi Eduard Carl Balthasar, kes ise elas 1903. aastani, kuid kelle poegadest on põltsamaalastelt mälestusi üles kirjutatud. Nimelt oli Eduardil ja tema abikaasal Wilhelmine Elisabeth Sophiel kokku kümme last: kaheksa poega ja kaks tütart. Tütar Jenny abiellus Pajusi Eduard von Wahliga, Wilhelmine tee viis kaugemale ja temast sai von Ceumern.
Peres armastati nime Karl: peaaegu kõigil poegadel oli see üheks eesnimeks. Ainus, keda päriselt ka Karliks kutsuti, on rahva mälus Vaese Venna ehk Sauna-Karlana. Jädivere mõis, kus ta elas, põletati 1905. aastal ja nii tuli ta perega koju tagasi. Kuna inimeste meelest oli ta ilma mõisata mõisnik, eks siis see Sauna-Karla nimi tuligi. Ta oli haige, elas kuni mõisa võõrandamiseni valitsejamajas, lõpuks elas Rathlefi majas, suri 1924. Kõige noorem vend Hermann küll abiellus hiljem ning elas Münchenis.
Camilla von Stackelberg kirjutab kahest kõhnukesest ja väiksekasvulisest vennast: Carlist ja Friedrichist ehk Fritzust. Friedrich oli mõisa omanik, teda peeti väga harituks ning tema häärber oli täis valitud kunstiesemeid. Ta käis veel 1920. aastatel kohut, et osa hooneid linnalt tagasi saada. 1939. aastal koliti Saksamaale, talviti elas ta varemgi Saksamaal.
Vanuselt seitsmes laps Karl Eduard abiellus Sophie von Löwis of Menariga, silmukuninga tütre ja mitmete mõisate pärijannaga, nende kolme poja ja ühe tütre koduks oli Peri mõis.
Peri mõisa Lilienfeldide vanima poja Edwardi poeg Harro külastab koos sugulaste ja sõpradega Baltimaid ikka ja jälle, iga paari aasta tagant kohtume muuseumis ning käime roosiaias, heidame koos pilgu ka Uue-Põltsamaa häärberile. Nende mälestustes on see lihtsalt nende pere kodu, siin õuel jooksid kunagi ringi kaksteist last.
Jakob Heinrich ise suri Riias 1785. aastal. Pole leidnud dokumenti ega kirjutist, mis tema matmiskohta täpsustaks. Kuna Põltsamaal Jõgeva maantee kalmistu nukas on Lilienfeldide kabel ja pere kalmistu, peaks ta seal puhkama. Kahjuks on Lilienfeldide kalmistul alles vaid üks nimega hauakivi. On olemas ka foto 1907. a surnud Karl Magnus von Lilienfeldi uhkest hauamonumendist, tingliku nimega Leinav Ingel, see on Põltsamaalt mingil kombel praeguseks Põlva kirikusse varjule sattunud. Kalmistust kirjutab Kristjan Waldmann 1930. aastatel pisut rohkem – see olnud suguvõsa harude vahel neljaks osaks jagatud, Uue-Põltsamaa omad olnud maetud kabelist hommiku pool.
Jakob Heinrich von Lilienfeldi mõtted inimlikkusest ja südamesoojusest pakuvad äratundmist nüüdki, seetõttu lavastas Keiu Kess Põltsamaa harrastusnäitlejatega 2018. aasta suvel „Uusaastasoovi“ (tõlge eesti keelde allakirjutanult), tõsi küll, kaugeltki mitte täies mahus, kuid tõlkijapoolsete täiendustega. Et mängiti kesksuvel, sai näidend nimeks „Mittsommer“, tegevus toimuski jaanipäevaelevuses ja oli seetõttu uue aastaga võrreldes pisut pea peale pööratud.
Koostaja: Rutt Tänav
Vaata ka Põltsamaa Vallaleht aprill 2018.