Tegevus & loomine

Muuseumi põhitegevus

Põltsamaa Muuseum on Põltsamaa Vallavara kooseisu kuuluv üksus, asutatud aastal 1997, muuseumiga on hiljem liidetud ka turismiinfopunkt. Muuseum asub piirkonna peamises turismimagnetis – Põltsamaa linnuses. Tulenevalt asukohast tutvustamegi kõige sagedamini just siinset linnust ja kirikut selle suurtükitornis, kuid oleme giidideks kogu Põltsamaa valla kultuurilooga tutvumisel.

Muuseumi põhikogus on arvel üle 5000 foto ja 4000 eseme. Tegutsemise aastate jooksul on vastu võetud keskeltläbi 7000–8000 külastajat aastas. Lisaks püsinäitusele on korraldatud ajutisi näitusi oma kogudest ning eksponeeritud külalisnäitusi. On välja antud kuus „Põltsamaa ajaloo vihikut“ ning kahed „Põltsamaa muuseumi toimetised“.

Vahel satume kohaliku eripära tõttu hoopis ootamatutesse olukordadesse. Päris veider tunne oli, kui Brüsselist Euroopa Nõukogust tuli kiri, milles sooviti andmeid Uue-Põltsamaa mõisa esimese härra Jakob Heinrich von Lilienfeldi ja tema teoste kohta. Koostati parasjagu raamatut, kus juttu ühise Euroopa idee tähtsamatest arendajatest. Ilmselt on see väärikas raamat „Europe giving shape to an idea“ ka kõige laiema levikuga, suurima tiraažiga ja kindlasti ka raskeim raamat, millest võib lugeda tänusõnu Põltsamaa Muuseumile. Nii on meil õnnestunud tutvustada Põltsamaad maailmale.

Sõna „maailm“ toob meelde sõna „kosmos“. Olla giidiks niivõrd tuntud kosmonautidele kui Aleksei Leonov ja Georgi Gretško – et nii võib juhtuda, ka see on Põltsamaa eripära. Nagu ka hotelli „Estoria“ Põltsamaa lugude tuba sisustades sõnastatud sai – mis võiks meile veel erilisem olla, kui teadmine, et põltsamaalaste aedades kasvanud õunad, marjad, viljad on maailma esimene kosmosetoit!

Tagantjärele ei oska arvata, kas oleksime ilma Heino Joosti ja Einar Hiobi uurimistööta üldse teada saanud, et esimene sinimustvalge lipp on õmmeldud Põltsamaal. Jääme neile meestele alati tänulikuks ning oleme alates 2009. aastast Eesti lipu ümmargusi sünnipäevi suurejooneliselt tähistanud. 2014. aasta rongkäik-etendus lauludega „Lipu sünd“ oli tõenäoliselt kogu selle aasta rahvarohkeim pidustus Põltsamaal. Oleme osalised ka Põltsamaa suviste näitemängude „Põltsamaa lood“ valmimises.


Muuseumi loomine

Põltsamaa Muuseumi Ühingu põhikiri kinnitati 9. märtsil 1928. Toona olid muuseumi eestvedajad õpetajad ja seltskonnaelu tegelased Karl Vervolt ja August Kisla. Alguses kogutigi museaalid Vervolti enda koju, Nurme tänava majja praeguse numbriga 18.

Muuseumi käsutusse anti peagi lossi kaks kõige uhkemat saali, need, mis ikka vanadel postkaartidel eksponeeritud: marmor- ja rokokoosaal. Piletimüügist ja haridusministeeriumilt saadud raha eest jõuti isegi lossi remontida. Kus on see hiilgus siis praegu? 1941. aasta põlengust pääses vaid karjapasun – ta olnud pritsimeeste peo jaoks välja laenatud ja need ei toonud tagasi. Alles taasasutatud muuseum sai selle Aleksei Katmaalt 1997. aasta augustis kingiks.
Nii et meie järjepidevuse kandjaks on iidne linnus ning nüüdseks võib-olla juba 170 aasta ligi küündiva vanusega karjapasun.

Nii nagu noores Eesti Vabariigis rahvas värskeis vabadusetuultes ka oma mineviku kohta tõde teada ja kuulutada tahtis, samuti oli see taasärkamise ajal. Ka 1980. aastatel otsustasid inimesed, et meie lood ei tohi maailmale ja eelkõige meile endale kaotsi minna. Nõukogudeaegne muuseumivaba aeg oli olnud pikk, uuel ärkamisajalgi kulus oma kümmekond aastat järjekindlat ja igakülgset ettevalmistustööd ning surveavaldamist, et muuseum luua.

Muinsuskaitseseltsi võitlust jätkas ajalooselts. Heino Joost asutas kõigepealt Võhma külas oma Kodulootare, Helle Kull kogus kõikvõimalikku koduloolist teavet, raamatukogu ja huvikooli kollektiivid pühendusid täie vastutustundega vanema põlvkonna teadmiste noorematele edasiandmisele – organiseerisid vanavara kogumist ja näituseid, matku ja ekskursioone, andsid välja ajalootrükiseid ja korraldasid kodukandipäevi.

Kuigi juhtivates jõududes esines toona ka arvamist, et muuseumit pole vaja – saadetagu kõigepealt vanavara ära Tartu ja Tallinna suurtesse muuseumitesse ning seejärel lapsed järele neid asju sinna vaatama – , sai 1997. aasta suvel linnuseõuel seisvast laohoonest eelkõige tänu Tiiu Pihlaka, Heino Joosti, Eha Tralla, Aime Martinsoo, Tiia Truumehe ja Jüri Pärna tegevusele siiski muuseum.