Mõni aeg pärast Liivimaa kuningriigi haledat otsa, 1582. aastal sai siinsete maade valitsejaks Poola kuningas Stefan Batory. Põltsamaast sai riigimõis ning tänu Poola inventuuridele teame, mis siin 16. sajandil oli. Riigimõisa valitsejana mainitakse staarost Rudkowskyt.
Poola võimud üritasid alates 1583. a Liivimaa sõjastlaastatud alasid taasasustada. 1599. a maarevisjonikomisjoni otsuse järgi „on Põltsamaa alevik nüüd uuesti asutatud ja sel puhul antakse tema elanikele neljaks aastaks maksuvabadus aleviku kruntide rendist ja turumaksust ning ühtlasi vabastatakse nad küüdikohustusest nii kohaliku staarosti kui ka Põltsamaa lossi huvides“. Sama aasta Poola protokollis sisalduv viide bürgermeistri (linnapea) majale on aluseks väitele, et Põltsamaa on toona linn olnud. Üldse olnud siin asulas 50 maja, Lossi- ja Mõisa tänavad ja Õpetaja plats. Elanike hulgas oli sakslasi, venelasi, poolakaid ja eestlasi. 1601. a elas Põltsamaal 34 „bürgerit“, kes pidasid ülal kiriku ja haigla – Püha Vaimu Hospidali. Nii et meie haigla ajalugu võis lausa 1601. aastast alata. Järgnevail sõja-aastail aga Põltsamaa lakkas olemast linn.
1. juunil 1601 andis alla Tartu garnison, kolme tähtsama vangivõetud väejuhi hulgas oli ka liivimaalane Hermann von Wrangell (1587–1643), seni Poola, edaspidi Rootsi teenistuses olnud aadlimees. 1621 sai Wrangellist Rootsi feldmarssal, 1623 Põltsamaa endise staarostkonna omanik, ta oli ka riiginõunik ja Preisimaa kuberner, 1643 Liivimaa kindralkuberner, Lärjeholmi, Svinsundi, Skoklosteri ja Boglösa härra. (Maetud on ta Skoklosteris.) Eks eelkõige tema sõjalised teened teinudki hertsog Karlist kuninga. Rootsi kätte jäi piirkond pikemaks ajaks, Põltsamaa kindlusse tuli Rootsi garnison. Puust ehitatud mõisahooned paiknesid toona hoopis praeguse Vana-Põltsamaa mõisa pargi alal.See järgnev sõda oli Poola ja Rootsi vaheline võitlus, mis paraku peeti maha mitte Poolas ega Rootsis vaid siin. Lell Karl, Södermanlandi hertsog ja tema vennapoeg, Poola ja Rootsi kuningas Sigismund võitlesid Rootsi trooni pärast. 1600. aastal ju purustati vana kirik. Hertsog Karl – tulevane Rootsi kuningas, sest tema võitis – võttis aastal 1600 raevukalt ja suuremate kaotusteta ära Pärnu linna, Salacgriva, Põltsamaa, Laiuse ja Viljandi lossi.
Tegeldi konvendihoone renoveerimisega, õigupoolest olid juba ordumehed suurtes saalruumides võlvlaed raskete renessanslike talalagedega asendanud. Renessansist saab pisut aimu praeguse restorani saali vaadeldes – Villem Raami uurimistööd arvestavalt projekteeritud hoonel on kahe ruudu mõõtmetega saal, väikeste ruutudega aknad ning massiivsed talalaed.
H. von Wrangell lasi üles ehitada veskid, rehed ja karjaõue, mille aga poolakad 1658 maha põletasid. Taas tuli otsast alata: 1682. a revisjoni protokollides kirjutatakse mõisast väljaspool lossi kiriku vastas (järelikult pargi alal). Seal olnud enam kui 20 ehitist: palkidest ühekorruseline härrastemaja, aidad, tallid, laudad, tõllakuurid, keldrid, maneež, sepikoda, viinaköök. Omaette seisis valitsejamaja koos juurde kuuluvate hoonetega. Võib-olla viimased rootsiaegsed majad meie linnas olid kolm mantelkorstnaga hoonet Lossi tänaval õigeusu kirikust Kaarlimõisa poole kurvi sees. 2000. aasta paiku süttisid need mitu korda ning lammutati lõpuks. Omanik Emil Rathlef märkis 1928. a kinnisvara hindamislehel nende ehitamisajaks: rootsiaegsed.
Kuna vana kirik jõe vasakkaldal oli purustatud ning seda polnud veel taastatud, siis võeti ajutiselt garnisoni tarbeks kirikuna kasutusele endine eesvärav – kindlust ja suurtükitorni ühendavate müüride vaheline ruum. Pole aga püsivamaid asju ajutistest, nagu elu ikka ja jälle näitab. Nii ongi kirik 1632. aastast peale, peaaegu nelisada aastat samas kohas.
1682. a mõisad riigistati, Põltsamaa linnus kustutati Rootsi riigi kindluste nimekirjast kui tarbetu. Kuninglikul käsul oli kindlus just eelnenud aastal uuendatud (ka selline käitumine pole 21. sajandi leiutis, lugeja kindlasti taipab, millele vihjan). Rajati praegune peavärav, kuid sel oli väga keeruline ja mitmekordne kaitsesüsteem, väravakäiku pikendati sel moel, et ta läks üle vallikraavi mitte otse vaid diagonaalis. 26. veebruari numbris toodud plaanil on see väravakäik näha. Alevis elanud toona üle kolmesaja saksa perekonna, kuid Põhjasõja algul (12.–13. sept 1703) tungisid venelased Põltsamaale ja põletasid kindluse. Kirik taastati 1751. aastaks, vanast suurtükitornist sai kooriruum.
Wolmari järel anti mõisad tema lesele Kristinale (sündinud af Vasaborg), kuningas Gustav II Adolfi poja Gustaf Gustafssoni tütrele elu lõpuni kasutamiseks, kuna tal polnud poegi. Wolmari ja Kristina tütar Aurora Polydora sai abielludes perekonnanimeks Oginska. Ainus poeg ja üks tütar surid noorena. Wolmari järgi sai oma saksakeelse nime Kõo mõis – Wolmarshof.Hermann von Wrangelli perekonnaelu oli mitmekesine, esimese abikaasa Margareta Gripiga kasvatasid nad üles ühe feldmarssali ja ühe kindralmajori, teise abikaasa Katharina Gyllenstjernaga ühe vabahärra. Kolmandaks abikaasaks oli Nassau-Siegeni krahvinna Amalia Magdalena, kes sünnitas kuus last, need olid ka rohkem Põltsamaaga seotud.
Hermanni järel oli mõisaomanikuks tema poeg kindralleitnant Wolmar Wrangel (1641–1675), kes aga ei olnud nii kõva mees kui isa, tema kohta on isegi kasutatud väljendit „personaalset laadi pidur“, ehkki, eks ta olnud ikka väga noor ka. Wolmar, vaene mees, suri 34-aastaselt nakkushaigusesse, oli sel ajal Saksamaal Ruhri ääres sõjaväelaagris. Keegi Wrangelitest Põltsamaa kandis maetud ei tohiks olla, pigem ikka Rootsis. Wrangelite vapil aga on linnusemüüri sakmed, pisut laiemad ja arvult vähem kui Põltsamaa linna vapil.
Euroopa ajaloos on aga eriti oluline Hermann Wrangelli vanima tütre Maria Christine tütar Aurora Maria von Königsmarck – arukas ja värvikas isiksus, keda Voltaire nimetanud kahe sajandi kuulsaimaks naiseks. Osa daami kuulsusest on seotud Poola kuninga ja Saksi hertsogi August Tugeva armuke olemisega. Seega oleme peres kohanud kahte Aurorat. Aurorade lugu jätkub järgmine kord juba pärast Põhjasõda.
Lisaks Kelchi kroonikale on kasutatud Google-i avarusi ja Juhan Maiste raamatut „Eesti mõisad“. Mõisate omanike andmete esitamisel arvestame alati teosega L. von Stryk, „Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands“, 1877.
Koostaja: Rutt Tänav
Vaata ka Põltsamaa Teataja 01.04.2020.
