„Kui mul ei ole võimalik teenida isamaad, siis milleks üldse elada.“ Nii on kirjutanud Võisiku mõisast pärit Karl von Bock, kuulsa „Keisri hullu“ Timotheus Eberhard von Bocki noorim vend. Samasugust isamaateenimise ideaali on kandnud mitmed mõisaomanikud meie kandis. Alustame Heinrich Claus von Fickist, kes nõutas endale Peeter I-lt kolm kihelkonda – Põltsamaa, Pilistvere ning Kolga-Jaani, et luua siin näidisasum, eeskujuks kogu suure impeeriumi arendamisel. Nii et sündis kolme kihelkonna suurune „Fickimaa“.
Tõsi küll, ideaalid viisid ta koos kahe väimehega pikkadeks aastateks Siberisse ja sinna ei läinud mehed mitte vabatahtlikult. Fick oli selles aadlike rühmas, kes juba taotlesid konstitutsioonilist monarhiat, esitasid Kuramaa hertsoginnale Anna Ivanovnale tingimusi (kooliaegsest ajalooõpikust meelde jäänud „konditsioonid“). Troonile tõusnud, vabastas Anna end tingimustest ja nende esitajatest. Üheksa aastat Siberis oli põhjus, miks Fick meie maile õitsengut ei suutnud tuua. Õnneks jagasid tütred ja väimehed samu ideaale ja jäkasid tema tööd.
Elu lõpul, 1750. aastal pärandas Heinrich Fick oma vanimale tütrele Sophie Elisabeth von Schulzele Võisiku, ühe suurema mõisa Liivimaal. Siin on olnud ligi 2500 elanikku, s.o üle poole Kolga-Jaani kihelkonnast, 19300 hektarit maad Põltsamaalt Võrtsjärveni. Pisut hiljem on loendatud mõisakeskuses 52, eemal, peeglivabrikus ja mujal veel 67 hoonet. Pärandisse kuulus eraldi ka Soosaare mõis. Võisiku mõisa esmamainimine kirjasõnas oli aastal 1558, nagu väga paljudel teistelgi mõisatel.
Sophie Elisabeth oli 17-aastasena, 1722. aastal Moskvas sünnitanud tütre Helene, kelle isaks perekonnapärimuse järgi polnud mitte tema abikaasa, vaid Peeter I. Nii on Võisiku mõisas elanud kuulsa keisri enda järeltulijad. Võisikule tulles aga oli Sophie juba lesk, tema mees Wilhelm Schulze suri teel Siberisse. Preili Helene abiellus Berend Johann von Bockiga Loodi mõisast. Sündisid kaks tütart – Helene Henriette ja Anna Elisabeth – ning poeg Georg Karl Heinrich von Bock (1758–1812), kes sai järgmiseks Võisiku omanikuks.
Heinrich Ficki tütred on oma lastele nimesid andes austanud eelkõige omaenda vanemaid – viiest tütrest neli pani oma esimesele tütrele oma ema järgi nimeks Helene, vaid ühel tütrel oli alles teine tütar Helene. Ficki viiest tütrest ja nende Helenedest oli juttu ka tänavuses suvelavastuses “Mittsommer”. Vanaisa järgi said poisid endale üheks nimeks Heinrich, aga tüdrukud Henriette. Helened, Heinrichid ja Henrietted esinesid suguvõsas ka edaspidi.
Kuid vaadelgem nüüd järgmisi põlvkondi. Timotheus Bock on kuulus keisrikirjade poolest. Ka tema isa Georg kirjutas keisrile kirju. Ka tema oli sõjaväelane, kuid erus olles oli ta ülieesrindlik mõisnik ning majandus- ja ühiskonnategelane. Georg Bock tegutses järjekindlalt Tartu ülikooli taastamise nimel, eelkõige aga tahtis ta vabastada talurahvast pärisorjusest. Nii saatis ta Aleksander I-le põhjalikud aruanded sellest, mida on oma mõisates teinud, jutustas nii oma ebaõnnestumistest kui edust. Ka tema mälestused, mille on ära toonud Malle Salupere oma raamatus “Tõed ja tõdemused”, väärivad filmi. Aleksander omakorda kirjutas Bockile 1803 ja kiitis heaks Liivimaa talupoegade olukorra parandamise plaanid. Vabastamine toob kindlasti kasu mõisnikele endale, väljendus keiser. Aleksander oli alles 1801 troonile tõusnud ning talle meeldis veel liberaalne olla, aga samas olid Georg von Bocki kirjad ka väga viisakad, mitte nagu hiljem tema pojal.
Bocki peamine ettepanek oli, et talurahvale tuleb õigused ja kohustused uute normide järgi muutmatult kindlaks määrata, tema omandus talle seaduslikult garanteerida. Talupoegade kaitseks maaomaniku omavoli vastu oli uut seadust vaja. Kogu maa tuli vannutatud maamõõtjatel üle mõõta ning igale peremehele anda maa põliseks kasutamiseks vastavalt tema tööpanusele mõisa heaks, et talupoeg muutuks orjast jõukaks rentnikuks, kes täpselt teab oma maatüki hinda.
Georg von Bockil ja tema abikaasal, Riiast pärit Katharina Margarethal, sündinud Berens von Rautenfeld, oli neli last – kolm poega ja tütar, need ongi meile tuntud Jaan Krossi romaanist “Keisri hull”, nii tuntud, et romaani me siinkohal ümber jutustama ei hakka. Küll aga sobib romaani iseloomustamiseks väljend – kõige tuntum, kõige enam tõlgitud eesti romaan, mille järgi tehtud järjekordset lavastust on alates 5. oktoobrist võimalik näha Eesti Rahva Muuseumis.
Malle Salupere on uurinud nii Georg kui Timotheus Bocki elulugu ja kirjavahetust, raamatus “Tõed ja tõdemused” on neist kummastki eraldi põhjalik, kirjade tõlkeid sisaldav artikkel, meie jaoks olulisim allikas, mida refereerida. M. Salupere heidab valgust ka Timo naisevõtu-loole. Näib nii, et Aleksander tahtis paari panna kaks keisrite järeltulijat, kes ühtlasi omasid naabermõisu – Peeter I tütrepojapoja Timotheus Bocki ja Põltsamaa lossi pärijanna Maria Bobrinskaja, kes oli omakorda Katariina II pojatütar.
Kuid kirjavahetusest näib, et Mariat armastas Timo parim sõber, Timol endal aga oli südamedaam, kellega ta ka abielluda ei saanud, kuid Ewa olnud selle viimativihjatud daami toaneitsi.
Timotheus Eberhard von Bock kirjutas Aleksander I-le tõtt, teravat, kibedat tõtt, ta koostas ka Venemaa jaoks esimese konstitutsiooniprojekti, milles olnud 52 punkti. Mees pidas oma kohuseks võidelda Venemaa arengu eest. Ta ise oli ju kindel, et temal kui Peeter Suure, impeeriumi rajaja järglasel lasub vastutus. Aleksander oli andnud Poolale konstitutsiooni, kinnitanud soomlaste oma, miks ei võinud ta siis ka Venemaa rahvaste inimväärsema elu heaks samme astuda? Kuid ei võinud, hoopis Timol tuli nüüd vanglaga tutvust teha. Timo noorematel vendadel aga polnud Vene riigis enam asu, Georg ja Karl elasid hiljem Šveitsis.
Timol ja Ewal (õigeusku ristituna Katariinal) oli vaid üks poeg – Georg (1818–1876). Sellel poisil siiski oli tulevik, 10-aastasena võeti ta Peterburgi merekorpusse, temast sai mitšman, kuid see polnud kaugeltki kõik. Temast sai isegi viitseadmiral, kuid ta õpetas ka suurvürste, sealhulgas hilisemat imperaator Aleksander III-t, oli nende Hofmeister. Lisaks Wikipediale ja muudele Google võimalustele on siin allikaks David Vseviovi loeng 13. septembril 2018 Tartus.
Mis Võisikust edasi sai? Mõis kuulus nüüd Elisabeth Helene Sophie von Bockile, kes oli abielus Peter Otto Zoege von Manteuffeliga, võib-olla mitte nii paha ja piiratud inimesega, kui romaanis, tegelikkuses on tegemist lausa heliloojaga. Elisabethi tütar Emma abiellus Samson von Himmelstierna perekonda, kuid oli lasteta. Emma järel päris 1869 mõisa ta venna Alexius Zoege von Manteuffeli tütar Ludmilla ja selle surnud õe, Moritz von zur Mühleniga abielus olnud Clara lapsed Emma, Elisabeth, Agnes, Max, Victor ning Leo. Viimane neist – Leo von zur Mühlen – oli ühtlasi viimane mõisaomanik, kuni 1919-ni. Enamjagu neist teadmistest pärinevad L. von Stryki teosest „Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Estlands“.
Mõisa ühekorruseline peahoone ehitati 1750.–1760. aastatel. Säilinud kõrvalhoonetest on põnevamad pesuköök ja sepikoda, mida kaunistavad kolme kaaravaga kaaristud. On räägitud paisjärve põhjas olevast suurest malelauast, millel elusmalenditega mängida saab, kui vesi alla lasta.
Võisiku mõisa puhul ei saa meenutamata jätta ka klaasitööstusi. Algas kõik küll Põltsamaa lossist ja Woldemar Johann von Lauw’ ettevõtmistest – tema nimelt rajas Laashoone klaasivabriku Põltsamaa jõe kaldal, hiljem sellest linnulennult ca 10 km Kärevere pool paikneva Tõrna, peeglilihvimistöökoja Kamaris ja -hõbetamistöökoja Põltsamaal. Kuid pärast Lauw’ pankrotti kolis klaasi- ja peeglitööstus täielikult Võisiku mõisasse – Catharina-Lisetta ehk Rõika-Meleski vabrikusse. Georg von Bock ja tema äi Rautenfeld olid firma omanikeks koos Amelungiga. Neist vabrikuist saab lugeda Põltsamaa ajaloo vihikust nr 1, milles ongi ära toodud Fr. Amelungi ettekanne Põltsamaa ajaloost ja tööstuslikust õitsengust.
Jääb veel jutustada perekonnakalmistust Kundrussaares. Tuleb tõesti südamest tänulik olla kohalikele elanikele ning eriti Loniida Bergmannile (Lonnile), et see kalmistu niivõrd kenasti korrastatud või isegi, et ta üldse veel olemas on! On tehtud palju ja järjekindlat tööd ning tulemus on suurepärane. Kalmistu, eriti selle matusekabel on ju ülimalt erilised, mõjuvad lausa müstiliselt. Lonni on ikka öelnud, et need on katakombid ja seal sees olid vanasti kullatud kirstud. Kahjuks pole enam ühtegi nime lugeda ei üheltki ristilt ega kalmukivilt, ka pole matusekabelis kirste näha.
Ometi, jällegi tänu Lonnile, et ta kunagi ammu ainsa risti pealt kõik täpselt üles kirjutas: Kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkul (1730 –1801). Kes see siis veel on ja kuidas ta Kundrussaarde sattus?
Võisiku kandist on üles korjatud ka selline legend – Kundrussaare kalmistul on üks väriseva ristiga kalm. Rist väriseb, sest selle all võdiseb hirmust reetur kindral Patkul. See on huvitav lugu. See kindral Patkul polnud reetur, ta oli Türgi sõja kangelane ja koduväi Põltsamaa lossis. Rootsi riigi reeturiks peetakse aga tema vanaonu, Johann Reinhold von Patkulit (1660–1707), kes Rootsi alamana Poola kuninga ja Vene tsaariga sõprust sobitas ja Põhjasõda valla päästa aitas. Rootslaste vastu oli ta aga sellepärast, et Rootsi kuningas võttis omanikelt mõisad ära (ajalooõpikuist – reduktsioon), riigikassa vajas täitmist. Patkul kaitses Liivimaa aadli huve. (Lugemissoovitus: Yella Erdmann “Liivimaa riigimees Johann Reinhold von Patkul”) Selle Patkuli said rootslased Poolamaal kätte, tema surm oli kohutav. Poleks iialgi arvanud, et ta võiks Kundrussaarde maetud olla. Kuid ometi, kunagi kirjutati Põltsamaa muuseumisse Poolast, kohast nimega Kazimierz ning lisaks küsimusele Kundrussaare kohta teatati, et Patkuli säilmed maeti tema hukkamiskohast Kazimierzist hiljem ümber Varssavisse ja veel hiljem Liivimaale, kodukanti. Pole leidnud Liivimaalt seda õiget matmiskohta, polegi vist päris jabur mõte, et vennapojapoeg vanaonu oma kodukalmistule tõi? Või on see lihtsalt legend.
Samast, Patkuli ristist sai alguse teinegi oletus, mida ka hiljuti paigaldatud infotahvel Kundrussaare kalmistu müüril vähemalt osaliselt kinnitab. Enamasti me teame, kus ühegi mõisniku perekonnakalmistu on, aga Põltsamaa lossi sakstest ei tea kohe mitte midagi. Saksa surnuaial nad ilmselt pole, sest selle plaanil neid märgitud pole. Heinrich Fick, küllap ka tema abikaasa Helene olid maetud kabelis Põltsamaa kiriku küljes, kuid see kabel lõhuti-koristati lõplikult 1930. aastatel, kuhu luud viidi, pole kirjas. Aga kõik Lauw’d – kus nemad on? Näib, et Kundrussaares, kui väimeespoeg tõendatult seal maetud on. Küllap võisid õdede pered kasutada ühist kalmistut. Kas nemad olidki katakombides kullatud kirstudes?
Igal juhul on nii Võisiku kui Kundrussaare väga erilised ja külastamisväärsed kohad ning küllap heidab helge tulevik veel mõnelegi saladusele valgust.
Koostaja: Rutt Tänav
Vaata ka Põltsamaa Valla Leht oktoober 2018
