Põltsamaa kirjapandud lugu algab aastast 1234, mil Rooma paavst on mitmete siinmail teeninud preestrite hulgas nimetanud Mõhu Eggehardi. Põltsamaa nime siis polnud, oli Mõhkküla ja selle ümber muinasmaakond nimega Mõhu. Saksakeelne nimetus Oberpahlen tuli küll kohe koos sakslastega. Mõhkküla hiiekoha lähedalt, toonaselt Jürmanni aiamaalt on 1939. a leitud uhke hõbeaare: üle 500 mündi, mis vermitud Samarkandis ja Taškendis tublisti üle tuhande aasta tagasi, siin pidi olema nii ammu jõukas keskus.
Mõhkküla, mis praegugi linna naabriks, asunud mõhu ehk leivaastja kujulise jõesaare põhjatipus. Seda lugu on rääkinud Helmut Piirimäe, allakirjutanu konspekteeris selle 2000. aastal Lossi konverentsil. Praegusel maastikul oleks see saar siis Tallinna–Tartu maantee sillast kuni Kamarini, üks jõeharu siin kus praegugi, teine kõige madalamas kohas enne Kuningamäge, Saare kanali kohal. Veel 1950. aastatel saanud sealt kevadise suurvee aegu kala püüda, meenutas omal ajal Valter Vunk.
Meie jõge on inimesed hoolsalt ümber kujundanud – murdnud ehitusteks jõe põhjast paekivi, rajanud vallikraavi, paisutanud jõge kraavis veetaseme hoidmiseks ning kaevanud vesiveskite jaoks kanaleid.
Kivilinnust hakkas Saksa ordu siin, oma valduste põhjapiiril, ehitama 1272. aastal. Et jõgi oli muiste palju veerikkam ja laiem, siis võis linnuski tegelikult saarel paikneda. Ka pääses siia veeteed mööda hansalinnadest Viljandist ja Tartust. Legendaarse kunstiajaloolase Villem Raami kõige mahukam töö Põltsamaa linnusest, pealkirjaga „Jooni Põltsamaa linnuse ehitusloost ja selle kujunemisest lossiks“, põhineb väliuuringutel ning linnuses 16. ja 17. sajandil läbi viidud inventuuridel ja on parim materjal Põltsamaa linnuse tundmaõppimiseks. Kes tahab ise täpselt lugeda, leiab selle register.muinas.ee lehelt.
Tegemist on meil ringmüürkastelliga – ca 100 x 100 meetrit pika kivimüüriga ümbritsetud ruudukujulise tugipunktiga, kuhu võis koonduda ja kaitstud olla suurem Saksa ordu väeüksus. Samas oli see koht, kuhu piirkonnast naturaalmaksud kokku koguda.
Ehitajateks võisid olla tsistertslaste mungaordu ilmikvendadest ehitusbrigaadid ja ehitise eeskujuks oli Vana-Rooma piirilinnus, limes: ruudukujuline, ilma tornideta, kahel vastasküljel väravad (üks on praeguse kiriku peauks ja teine värav on muuseumi ja restorani vahel). Mõlemal väraval olid eeskaitse-ehitised – kivimüüridest koridorid kuni vallikraavini. Loodevärava taga on need praeguseks põhiliselt hävitatud, näha on müüri allosas müüritreppi ja ülaosas uksekohti, millest pääses eesvärava kaitsekäigule. Kes Asterixi koomikseid või multikaid näinud, võib hästi ette kujutada, milline see oli. Dr Google aitab ka.
Kaguseina eesvärava müüride vahel on praegu kirik, need on seega alles ja kõrgemaks ehitatud, sest alguses rajati küll sügav ja paks vundament, kuid müür ise sai kõigest kolme meetri kõrgune. Laskeavadega puurinnatis tõstis linnuse välispiirde kuni viie meetri kõrguseks.
Juba sama inimpõlve jooksul ehitati ringmüür kõrgemaks – algupäraselt 8 m kõrgusel olnud joon on müüris praegugi selgelt eristatav, kuigi mõnevõrra madalamal, sest kultuurkiht on matnud enda alla ligikaudu kaks meetrit müüri alaosast.Kaguseina eesvärava müüride vahel on praegu kirik, need on seega alles ja kõrgemaks ehitatud, sest alguses rajati küll sügav ja paks vundament, kuid müür ise sai kõigest kolme meetri kõrgune. Laskeavadega puurinnatis tõstis linnuse välispiirde kuni viie meetri kõrguseks.
14. sajandil ehitati idanurka konvendihoone, mis alles vähem kui neljasaja aasta eest hakkas tasapisi muutuma lossiks, st suureks uhkeks esindushooneks ja elumajaks. Praegu on meil siis alles linnus – ringmüür on ju enam-vähem terve – ja lossivaremed. Restorani kohal on keskajal olnud ka esindushoone, mille Villem Raam nimetas asukoha järgi põhjamajaks.
Koostaja: Rutt Tänav
